Õie, sul oli hiljaaegu üks väga tore sündmus kevade hakul, sind valiti selle aasta kõige paremaks toimetajaks.

Tunnustus on tore. Selles mõttes, et ma olin ikka tõsiselt rõõmus.

Ja ootamatu ka natuke.

Ja ootamatu ka. Ootamatu oli just see ja niisugused ootamatused ongi toredad.

Sa oled töötanud Eesti Televisioonis pea pool sajandit. Kuidas see kõik algas?

Ma olin lapsega kodus pärast ülikooli lõpetamist, ja kuskil suve lõpus mees tuli linnast töölt maale ja ütles, et üks kuulutus on, et Eesti Televisiooni otsitakse "Telekooli" toimetajat, et kas sa ei tahaks proovida. See oli tegelikult minu jaoks uskumatu, et ei, miks mina ja kuhu. Televisioon oli tollal ikka niisugune väga prestiižne koht, et kuidas ma sinna lähen. Aga siis rohkem nagu mehe õhutusel ma läksin. Läksin esimesele vestlusele ja esimene vestlus oli päris hull. Selles mõttes hull, et Robert Vaidla oli peatoimetaja ja mina Televisiooni minnes panin oma paremad riided selga ja mul oli üks väga huvitav kleit, mis on tehtud paksemast riidest. Sidusin salli kaela, niimoodi bareti viltu pähe. See oli kleit, aga pika lukuga eest. Ja siis Robert Vaidla, ilmselt eeldades, et see on niisugune ülerõivas, ütles, et palun võtke riidest lahti. Ma ütlesin selle peale, et aga mul ei ole midagi all, ja siis lõuapoolik nagu ta oli, siis see ehmatus oli ikka suur, et ma olin näost punane ja ma isegi ei mäleta, et mis ma seal küsimustele vastasin.

Ja siis ma sain "Telekooli" toimetajaks ja sattusin väga toredasse seltskonda. Seal töötasid tol ajal niisugused inimesed nagu Piret ja Rein Saluri, siis Toomas Vint, Tiina Mägi.

Sellel ajal olid ju Eesti Televisioonis sellised korüfeed, keda me kõik suure austusega vaatasime ja imetlesime.

Üks väga huvitav asi oli küll see, mis on mul eluaeg meeles, et kohvikus käis väga palju niisugust arutelu ja saadetest oli juttu ning räägiti. Ja siis, kui läksid kohvikusse, siis Simon Joffe oli meil väliskommentaator ja Simon vaatas, et ahaa, et noored naised jälle majja tulnud. Võib-olla meeste puhul oli ka nii. Simon tuli siis lauda ja ta hakkas rääkima välispoliitikast, nagu [meid] valgustama ja see oli niisugune kohvilaua jutt. See oli nii mõnus, et täiesti uskumatu, et me olime lugenud "Noorte häält", "Rahva häält", kuulanud raadiot ja need uudised, mis Simoni käest tulid, olid nii põnevad. Nii et mina alati tulin nende uudistega koju ja siis valgustasin ka oma meest, et mõtle, et tegelikult on asjad nii.

Väga tore oli ka see, et see aeg oli selline, kus väga erinevad valdkonnad olid. Hästi erinevaid valdkondi sai seal käsitleda. Väga palju oli kunstiasju minu valdkonnas. Sellega tulid ka nii paljud kunstnikud kaasa. Näiteks ma mäletan, et Leila Pärtelpojaga me tegime mõisate restaureerimist, siis tulid uued interjöörid, siis tulid noored andekad ja praegu tuntud nimed nagu Eero Jürgenson ja Ivi-Els Schneider, Krista Veermets, kes praegu on kõik tegijad. Ivar Sakk, või näiteks Jaak Kangilaskiga tegime kunstiajaloo saateid. Et seda kunsti teha, tuli ise olla nende asjadega kursis.

Aga sa väga saatejuhiks ei ole üldse pürginud. Miks nii?

Kui ma algul tulin majja, siis minu esimene töö oli kirjandusfilmidele – siis olid Peep Puksil ilmunud filmid – teha saate alguse kommentaar. Niisugune viis minutit otsesaates, -stuudios kommentaar. Ja see oli nii piinarikas! Ma nii põdesin seda ja siis mõned asjad ma olen teinud ka, aga ma nägin, et see ei ole minu rida.

Viimased 25 aastat oled sa pühendunud loodusele ja otseloomulikult "Osoonile".

1993, kui meil "Osoon" alustas, et see oli niisugune tore asjade kokkusattumus. Esiteks tehnika, sest varem oli nii, et me tegime looduses niimoodi, et ülekandejaam – ma ei tea, palju neid kaablimeetreid oli – ühesõnaga täpselt nii kaugele kui kaabel ulatas, nii kaugele saime suurest teest minna. Aga siis juba tulid beetakaamerad, saime liikuma. Ja teine väga oluline osa sellest oli, et – Tallinnfilmile õnnetuseks, meile õnneks – Tallinnfilm lagunes ja niisugused dokumentalistid nagu Peep Puks ja Peeter Tooming tõid täiesti uue pildikeele televisiooni, ja siis oligi, et kuhu nad tõid selle – nad tõid "Osooni" selle ja "Osoon" sellega oli teenäitaja teistele saadetele. Kui me enne tegime niiviisi, et tekst ja pilt pärast peale, siis järsku me hakkasime tegema nagu filmi. Saade oli nagu film.

Teisest küljest oli see ka väga raske aeg. See oli raske aeg sellepärast, et ühiskonnas toimusid muudatused, looduskaitses toimusid muudatused. Vene sõjavägi hakkas välja minema. See õudne reostus, mis maha jäi kõik. Paldiski radioaktiivsus, siis Tapa lennujaam, kus me pumpasime maa seest petrooleumi välja. Rääkimata jõgede reostusest. See oli väga raske. Teine pool oli see ilusam pool, et hakkasid tekkima rahvuspargid. Seda ainest, mida teha[, oli palju, ]sest teisi loodussaateid ei olnud. Ega praegugi ei ole.

Vt intervjuud täispikkuses ülevalolevast videost.