Puutööline Vladimir: kadaka kasvamine meenutab mulle mu lapsepõlve
Meegomäe mees Vladimir Pild käib sageli metsas. Suvel ja sügisel korjab marju ning seeni, aga tihti tuleb mees metsast koju üldse käsitöömaterjaliga. Keerdu ja haraliseks kasvanud kuivama hakkavale kadakale oskab meistrimees anda uue elu vajaliku esemena.
"Kui seda teed, siis ega muu peale ei mõtle. Mõtled, et kuidas ma nüüd saan selle puu iseloomujoonekese kuidagi nähtavaks teha," märkis Pild "Prillitoosile". Pild nõustub, et see on hea viis mõtete puhastamiseks.
"Kõik igapäevased mured või probleemid, need jäävad tagaplaanile. Üks päev teed, vaatad, jääb asi pooleli. Tuled järgmine päev, proovid ühte ja teist nurka, ja leiad, et teine lahendus on võib-olla meeldivam. Niimoodi nokitsed. Ega ta võtab aega, et sellist kadakat metsast leida. Vahepeal käid mitu päeva – ei leia." Aga kui Vladimir sellise leiab, siis tunneb ta kohe rõõmu.
Mets, kus Vladimir käsitöömaterjali otsimas käib, lõigatakse maha. "Enne, kui nad hakkavad lõikama, lõikavad nad all võsa ja kadakas arvatakse ka selle hulka. Ma arvan, et oleks küll soovitanud metsaomanikel või riigimetsa töötajatel vanematele inimestele pakkuda, et võtke sellist materjali omale käsitöö tegemiseks," sõnas Vladimir.
Kadaka kasvamine meenutab Vladimirile tema lapsepõlve. "Väga keeruline. Kadakas kasvab teiste puude ja teiste põõsaste all ja ta peab leppima sellega, mis tal pinnases on ja palju tal võimalusi kasvamiseks on. Kuni kooliminekuni oli mul ka selline [elu], et elasin nagu sain võõraste juures, sest 14 aastat olin ma karjapoiss võõraste juures."
Aga kadakas on visa. "Jah, teine [asi], mis mind võlub, mida vanemaks kadakas kasvab, seda ilusamaks ta muutub."
Toimetaja: Merit Maarits