"Minu lapsepõlvekodus on minu vanaema ja vanaisa istutatud puud. Nimepuusid on istutatud ajast aega, laste sünni puhul näiteks või talu asutamisel. Me oleme kolinud rahvana suures osas maalt linna, aga ka uuemate eramajade juurde istutatakse nüüd õunapuid või viljapuid ka laste õnne või nime peale," rääkis Ahto Kaasik Vikerraadio saates "Huvitaja".

"Ka minu lapsepõlves just mäletan, et meile vendadega istutati õunapuud. See tava mõnevõrra teiseneb, aga ei kao. Praegu ju käivad ka üleriigilised puude istutamise talgud: istuta oma puu, istuta oma tammik Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul. On oluline mitte kaotada oma traditsioone, mitte kaotada endale omaseid käitumisi-harjumisi ka linnakeskkonnas," arvas Kaasik. "Me elame küll veidi teistmoodi, sööme teistsugust toitu, aga puid ja loodust saab ju ka linnas armastada ja neid saab ka seal hoida ja mõnedki loodushoiuvõtted on hädavajalikud meeles pidada ka paneelmajas."

Kaasiku sõnul võib lisaks Eesti põlistele pühapaikadele olla igal inimesel ka oma isiklik puu. "On see siis metsas, niidul, mere ääres, soos või linnas, pargiservas või tee-veerel. Inimene ei pruugi isegi selle puu juures käia, aga näiteks igapäevaselt mööda sõites või aeg-ajalt möödudes sellest inimene harjub, teatud mõttes kasvab kokku selle puuga ning see sisutab ja muudab turvalisemaks ka linna eluruumi."

Polegi oluline, kas enda jaoks olulist puud nimetatakse pühaks või lihtsalt tähtsaks, peamine on Kaasiku kinnitusel see, et puu võib kasvada igal pool. "Ma usun, et me linnas samamoodi vajame selliseid puid."