Agu Uudelepp: kui oleksin jäänud Eesti meditsiini kuluefektiivsuse peale, istuks siin keegi teine ({{commentsTotal}})

16 aastat tagasi Eesti Raadio mikrofoni varna riputanud kommunikatsiooniekspert ja poliitikavaatleja Agu Uudelepp rääkis saates "Kajalood" oma tervisest, tööst Rahvaliidu kommunikatsioonijuhina ning kogemusest rahvusringhäälingu nõukogus. Teda küsitles Kaja Kärner.

Kaks nädalat tagasi kirjutas kolumnist Agu Uudelepp Postimehe nädalalõpulisas AK, et Reformierakonna esimeheks valitud Kaja Kallas on justkui Joosep Toots "Suve" jutus, et tuleb Venemaalt Paunveresse põllumajandust edendama. Ja nüüd on välismaalt koju tulnud Agu Uudelepp ise. Kas sealt väljast paistavad Eesti õied ja okkad paremini kätte?

Sellele küsimusele on natuke keeruline vastata. Igal juhul kontekst läheb natukene teistsuguseks. Selles mõttes see pilt muutub küll, et sa saad aru mõnest asjast, mida siin on võib-olla natukene keerulisem mõista. Sest kui Prantsusmaa muud ei ole, siis ta on vähemalt selline riik, mis lähtubki sellest põhimõttest, et vabadus, võrdsus, vendlus ja see aitab neil olla avatum, sõbralikum ja lahkem, kui see riik, millel on põhiseadusesse kirjutatud, et see riik on loodud kaitseks, mitte mingisuguseks laiemaks kaasamiseks. Ja võib-olla lihtsalt ma olen natukene erapoolik seda rääkides, sellepärast seal, olles ise ju absoluutselt võõras, mitte osates seda keelt kuigi hästi ja nii edasi, siis seda taju, et minusse oleks suhtutud kuidagi teistmoodi, ei ole mul küll kordagi olnud. Ehk seal ongi see, et kui sa juba siin oled, kui sul on vajalikud dokumendid ja asjad korda aetud, järelikult oled sa selles ühiskonnas võrdne. Järelikult me suhtumegi sinusse vennalikult nii palju, kui võimalik. Ja seda võrdsust ja vendlust, vabadust on meil küll ja veel, tahaks siin Eestis natukene rohkem näha, nüüd nimelt sealt kaugemalt vaadates.

Et me oleksime avatumad ja et me naerataksime rohkem?

Naeratamine oleks vahva küll, sellepärast et see on üks vana lugu, mida mulle aeg-ajalt ikka meeldib tsiteerida, mis on see, et kui oli Ameerikast tulnud inimene, elanud pikalt Hiiumaal ja läks Ameerikasse tagasi ning seal nagu ikka, kui ta liftiga sõitis, siis järgmisel korrusel tuli lifti üks inimene juurde ja nii nagu see sealkandis viisakas on ütles: "How do you do?" ehk, kuidas sul läheb, mille peale pikalt Eestis elanud inimene võttis ja nähvas: "Not you business." ehk pole sinu asi. Selline naeratamine ja teretamine on kultuuri mingisugune osa ja praegu mul käib seal üks laps koolis, teine käib lastesõimes ja on näha, kuidasmoodi neid kasvatataksegi maast madalast niimoodi, et sa oled viisakas, sa teretad ja sa naeratad. Ma olen mitu päeva olnud Eestis, eile lõpuks üks müüja poes naeratas vastu.

Muidu on ju kodune Pariisiga võrreldes Tallinnas - liiklus hõre, inimesi vähe, tempo aeglane. Kas nii sama kodune on sul mikrofoni ees istuda?

Alustades selle küsimuse algusest, et kui siin Eestis keegi tuleb väljastpoolt Tallinna Tallinnasse, siis talle paistab, et inimesed käivad kõik jube kiire sammuga. No mingu Pariisi! Mitte mõne suure bulvari peale, vaid kuhugi, kus inimesed päriselt käivad ja seal tallinlane avastab ka, et ta jääb jalgu, sellepärast et see kohalike tempo on hoopis teine, liiklus on palju tihedam, aga liiklus on ka palju sõbralikum, sellepärast et seal on seal on see arusaamine, et liikluseeskirja mõte on see, et liiklus sujuks võimalikult ohutult, sujuvalt, hästi. Seda probleemi, et sind ei lasta kusagil ringi peal vahele või midagi, seda lihtsalt ei ole. Ja see on see asi, mis Eestisse tulles nõuab harjumist. Meie oleme siin natuke sellised preisilikud, et kui seaduses on niimoodi kirjas, minul on eesõigus, mingu liiklus umbe, aga mina lähen. Seda tõepoolest seal ei ole. Seda avarust jälle, mida meil siin on, kasvõi Tallinnas. Pariisis on parke hästi palju, aga maa on seal kallis, selles mõttes, et kõik on hästi kitsalt koos. Või on võetud ja pandud peaaegu et 15 Eestit ühte linna kokku oma rahvaarvu poolest. Loomulikult on see ais kitsam, tihedam, intensiivsem, aga sõbralik. Selles mõttes muidugi Eestis on kodune ja tore olla, sa saad aru, mis su ümber räägitakse, sinust saadakse aru. Ei minda sujuvalt üle inglise keelele, nii pea, kui sa oled vigases prantsuse keeles öelnud, et andke andeks, mu prantsuse keel on kehv. Nad hindavad sinu püüdlusi, aga nad ei aita sul keelt õppida, nii nagu eestlane läheb inglise keele üle, nii lähevad prantslased ka.

Küsimus, kas mikrofoni taga on kodune tunne istuda, siis kõigist nendest töökohtadest, mis mul on olnud, ikkagi see ligi seitse aastat Eesti Raadio uudistetoimetuses on see, see ei kao kuhugi. Kui see on sinu esimene päris töökoht, kus on siiamaani hästi vahvad inimesed.

Peaaegu kogu uudistetoimetuse seltskond on muutunud võrreldes selle ajaga, kui sa siit läksid.

Uku Toom, Kai Vare, Indrek Kiisler, Mall Mälberg - ega see muutus nii väga hirmu ei olegi olnud. Loomulikult tuleb uusi peale, aga see ongi uudistetoimetuse suur pluss. Uusi tuleb peale küll, aga need vaimuhoidjad on alati sees olnud. Näiteks Riina Eentalu, kes täiesti selgelt hoidis seda uudistetoimetuse hingust või hõngu. Kui vaadata kasvõi seda, kas on mingisuguseid mälestusi või jälgi, siis just mõni nädal tagasi pani Anu Adra-Entsik Facebooki pildi üles, kuidamoodi minu riidepuu on parlamendi rõdul siiamaani alles. Kuna sellel riidepuul kippusid jalutama minema, siis ma ühele kirjutasin veekindla markeriga korralikult peale Agu Uudelepp, Eesti Raadio ja joonistasin Eesti Raadio toonase logo ka. See on ikka niivõrd vägev jõud olnud, et seda riidepuud ei ole nüüd ära virutatud sealt, kuigi ma olen raadiost nüüd läinud juba peaaegu 16 aastat.

Sa läksid parlamenti Rahvaliidu teenistusse kommunikatsioonijuhiks, miks see tundus nii paeluv?

Kõigepealt täpsustus, ma ei läinud parlamenti, vaid läksingi erakonna teenistusse. Erakonna fraktsioonis parlamendis ma käisin ainult siis, kui olid koosolekud nädala alguses ja see on jälle mitme liiniga asi. Üks on see, et kui sa oled noor mees ja natukene edevavõitu ja natukene ennast täis ka, siis ühel hetkel hakkab sulle paistma, et võib-olla tiivad kannaksid pisut rohkem, kui teha uudiseid päevast päeva. Kunagi üks AK-s töötanud inimene, kes nüüd juhatab Tallinna lennujaama, ütles, et ta mingil hetkel tundis, et ta võib ilma toast väljumata suvalisel teemal teha poolteist minutit lugu valmis. Kui sul tekib ka selline tunne, et sa hakkad asja võtma natukene rutiinselt, siis sa otsid midagi muud. See oli sama aeg, kui ma olin doktorantuuris ja kirjutasin doktoritööd propagandast. See oli see aeg, kui vaadati natukene pea viltu ja küsiti, et propaganda, aga kas see tänapäeval üldse on oluline. Nüüd tuleb välja, et oli ikka küll. Poolmuigega võib öelda, kui palju neid doktorante ikka on, kes on saanud igal aastal teha mitme miljoni krooni eest eksperimenti, kas mingisugused tõed töötavad või ei tööta. Põhimõtteliselt Rahvaliidu valimiskampaaniates mul oli ka see võimalus katsetada natukene, kas see, mis on kirja pandud propaganda kohta, kas need printsiibid, mis tegelikult lähevad Vanasse Kreekasse välja kirjalike allikate põhjal, tõenäoliselt lähevad kaugemale, aga lihtsalt ei ole allikaid, kas need töötavad ka 21. sajandi alguse Eestis. Ja kas need töötavad ainult poliitikas või tegelikult võib neid samu printsiipe leida ka kommerts ja reklaamis. On asjad, mis on ilmselgelt propagandistlikud, aga ei ole viisakas neid niimoodi kutsuda ja see poliitiline korrektsus selles valdkonnas oli juba selle sajandi alguseks üsna tugev. Sellepärast et kui mul töö oli juba eelkaitsmiselt läbi läinud, siis kaitsmiskomisjoni esimees veel enne seda, kui see lõplikult trükki läks, küsis, et kas seda pealkirja kuidagi ära ei saaks muuta niimoodi, et sõna propaganda välja võtta. Ma ütlesin, et see nagu hästi ei läheks. Kui kogu see töö on propagandast, põhidefinitsioon on propaganda, kõik on kirjutatud propagandasse, siis kirjutada pealkirja mõjustamistehnika või midagi sellist, on natuke propagandistlik. Rääkida tuleb tõttu, ainult et, aga mitte kunagi kogu tõtt - see on ka natuke väär.

Sa jäid kümneks aastaks siluma Rahvaliidu ämbreid, nende omavahelisi nääklemisi, sa sidusid oma nime Rahvaliidu nimega ise erakonda kuulumata, sa nägid pealt kõiki hilisemaid kohtuasju, seda, kuidas erakond lagunes mitmeks omavahel kisklevaks grupiks, mida see aeg sulle õpetas?

Kõigepealt ma läksin novembris 2002, tulin ära märtsis 2007. Ehk see on ilmselgelt vähem kui kümme aastat, teine on see, et kas ma kuulusin erakonda või ei kuulunud, siis kui tuleb välja, et Eestis on tipp-poliitikuid, kes ei mäleta, et nad NLKP-sse on kuulunud, siis mina mäletan seda, et mina olen Rahvaliitu kuulunud küll ja sellega on seotud üks lugu, kus on see, et kas inimene on oma sõna suurune või ei ole. Isegi, kui ta enda meelest on lihtsalt lõõpinud ja tükk aega ei astunud erakonda ja siis üks kord kontoris lõõpides peasekretäriga, ta küsis järjekordselt,et noh, millal sa parteisse astud. Ma ütlesin selle peale, et kui ma saan ilusa ümmarguse numbriga liikmepileti, siis ma võin astuda, teades, et parasjagu oli ametlikult liikmepilet jõudnud umbes 9200-ni ehk kui 800 veel juurde tuleb, et 10 000 on ilus ja ümmargune, et nii kaua võib ju sellele viidata, kasvõi muiglemisi. Aga siis tuli välja üks lihtne asi, mida ma ei teadnud, nimelt et peasekretär oli jätnud mustadeks päevadeks tagavaraks liikmepileti number 9000, seda ei olnud välja antud, ta läks korraks oma kabinetti, tuli minuti pärast tagasi, pani selle liikmepileti ja avalduse minu ette laua peale ja siis sul on kaks varianti, kas sa oled oma sõna suurune või sa ei ole oma sõna suurune. Ja ma olen kogu aeg katsuda lähtuda sellest põhimõttest, et ka lolle lubadusi tuleb täita ja niimoodi oligi see, et ma kuulusin mingi aja Rahvaliitu. Tõsi küll, kui ma sealt töölt ära läksin, siis mõni kuu hiljem ma lahkusin ka erakonnast endast. Nii et neid kohtuasju ja kõiki nägin juba kõrvalt, töötades ise juba reklaamiagentuuris. Aga jah, ikka elad kaasa, sellepärast et kui sa oled mingite inimestega mitu aastat koos olnud, siis nende käekäik läheb sulle ikka korda.

Mida see aeg sulle õpetas erialaliselt, elumõtteliselt?

Asjadest aru saamise koha pealt ta õpetas seda, et poliitikas on liidud ajutised ehk Napoleonil oli õigus, kui Napoleon olla kunagi öelnud, et kõikvõimalikud kokkulepped ja lepingud kehtivad täpselt nii kaua, kui see on kasulik tugevamale poolele. Niipea, kui tugevam pool vaatab, et see enam ei ole talle kasulik, siis see leping on ajaloohämaruses ja võib-olla väidetakse, et sellist lepingut ei ole kunagi olnudki. See on üks printsiip ja teine asi on ka see, et üldiselt poliitikas ja erakondades, aga ka laiemalt organisatsioonides kehtib natukene see reegel, et mida rohkem on organisatsioonis neid inimesi, kellel oma elujärje hoidmiseks ja eneseteostuseks ei ole seda organisatsiooni vaja, seda edukam see organisatsioon on. Need on sellised selged netopanustajad. Nemad saavad toimetada selle nimel, et organisatsioonil läheks paremini ja nad ei pea närima küüsi, et aga mis saab minust, kui sellel organisatsioonil läheb halvasti. Ja kui tekib kriitiline mass neid inimesi, kellel on organisatsiooni hädasti vaja, sellepärast et liisingud on peal ja elukaaslane või abikaasa on elujärjega harjunud ja lapsed tahaksid ka käia aeg-ajalt ilusas kohas puhkusel, aga mu enda väärtus tööturul on nii õnnetult madal või ma olen äriliselt täiesti ennekuulmatult võimetu, siis ongi see, et mis sellest organisatsioonist saab, kui hakatakse vaatama seda asja puhtalt sellest isiklikust perspektiivist. Ja kui võtta ja hüpata korraks tänapäeva selle juurest, siis tegelikult me näeme ka seda, kuidas on inimesi, kelle puhul võib küsida, aga mis siis saab, kui sellel parteil enam nii hästi ei lähe, kui seni on läinud. Siis saavad paljud asjad selgemaks, aga mispärast nii käitutakse, mispärast vend ei tunne venda või vend salgab venda või vend kiusab venda. Vend vennaks, aga ega ma nüüd ei hakka väiksema ja odavama autoga ka sõitma, kas te nalja teete.

Aprillikuu alguses tuli välja 400 kultuuri ja avaliku elu tegelase kiri Rail Balticu ehitamise vastu. Siis üks tagasilöök, mille kirja autorid kohe said, oli see, et kultuuriinimesed ei jaga kogu seda asja ja nad protesteerivad ainult sellepärast, et tagasi saada oma kunagist mõjujõudu ühiskonnas. See tõi mulle meelde Rahvaliidu kunagise juhi väga palju tsiteeritud ütluse, et kultuuriinimesed ja intelligentsed jäägu ikka oma liistude juurde. Agu, kas on mingi aja märk, et kultuuriinimestele üritatakse kohta kätte näidata ja öelda, et teie olete need, kellel käivad emotsioonid laialt üle pea ja te ei oska Exceli tabelis mõelda ja ärge nüüd segage mängu?

Kõigepealt jälle üks täpsustus, et selles mõttes mälu on üks hirmus asi, kuna see võib mõne asja puhul mäletada ka mõnd asja, millest väga kõvahäälega ei räägita. Nimelt seda Villu Reiljani lauset, see on nüüd minu mälu, lõigati natukene, selles mõttes et selles lauses oli teine pool veel. Ehk et kultuuriinimesed võiksid jääda oma liistude juurde, aga loomulikult on igaühel õigus oma arvamust avaldada. Seda teist poolt väga palju ei levitatud. See on ka selline koht, kus on see võimalus, et ma lihtsalt mäletan valesti. Kui kellelgi on see pressikonverentsi salvestus alles, ta saab seda kontrollida. Ja nüüd nende kultuuritegelaste puhul on see, et ma hüppaksin korraks propagandaklassikasse. Kui Saksamaal natsionaalsotsialistlik partei üsna edukaks muutus oma propagandas ja muidugi asi, millest väga palju ei räägita on see, et neil see propaganda hakkas paremini välja tulema siis, kui nad konkureerivad väljaanded kinni olid pannud, nii kaua, kui oli teisi sõnumeid ka, nii neil väga hästi ei läinud. Kasvõi Berliini valimistel natsid esimesel kahel katsel said suurusjärk paar protsenti hääli ainult. Kui nad vähekene edukamaks muutusid ja hakkasid järjest kinni panema, siis läks paremaks. Aga 1930ndatel aastatel Ameerika Ühendriikides hakati propagandat uurima ja sõnastati klassikalised printsiibid ja pandi paika tüpoloogia, millest üldiselt lähtutakse. Kui sa sellest kinni pead, siis halvemaks sul asjad tõenäoliselt ei lähe. Peaasi on lihtsalt see, et sa oled valmis tuima panema. Oma vigu üldiselt ei tohi tunnistada, sellepärast et siis sa oleksid nagu kehvakene. Ja kohe esimene asi, mis on kirjas, on siltide kleepimine. Kui nüüd ongi täpselt see, et öeldakse 400 kultuuritegelase kohta, et mida nemad ka teavad, nemad on kultuuritegelased, siis see on kõige klassikalisem puhtam siltide kleepimine. Neid me ei pea kuulama, nemad teavad seda, mis kultuur on, ja kui tahta korralikumalt silte kleepida, saab tulla Jaan Toomiku juurde, mis tehti juba ammu, ning võtta ja öelda, et see ongi kultuur, et nemad tehku seda, aga ärgu nemad suurtesse asjadesse küll sekkugu. See nüüd ei ole päris korralik arutelu. See võib aidata ühel või teisel poolel punkte võtta, aga selline asjaajamise- või arutelutaktika, kus on, et kõigepealt vaatame, kes suudab teist rohkem solvata ja siis, kui kõik on sellised, et tule ainult siia, siis võtame ja vaatame, kas me nüüd üksmeelel ka jõuame. Ega ikka naljalt ei jõua küll. See on ka üks asi, milles psühholoogid on üksmeelel, kui inimene on küllalt vihane või solvunud, et ta võib igasuguseid asju teha, aga ta ei mõtle.

Sa oled kõrgkoolides õpetanud väitlus-, eneseväljendus- ja vaidluskultuuri, aga see, mida ma avalikkuses näen, ükskõik, kas see on televisiooni saated või kus mujal, meil on täiuseni arendatud solvamise ja solvumise kultuur. Kuidas viia see tasakaalu argumenteeritud vaidlus- ja väitluskultuuriga?

Ma tsiteeriksin üht, ma ei tea, nüüd ta on vist juba endine poliitik, kes ühel koosolekul võttis ja vaatas muigamisi ühele teisele poliitikule otsa, ja ma jätan ka selle teise poliitiku nime mainimata, naeratas ja ütles: "Sa võid ju üritada, aga sina mind küll solvata ei suuda." Ja see ongi selline hädavajalik omadus. See on minu otsus, kas ma solvun või ma ei solvu. Kui ma saan aru, et mind tahetakse meelega solvata, siis üks tugevamaid asju on see, et sa lihtsalt ei solvu. See võib muidugi teise ääretult vihale ajada, kasulik on see, et suudad ise oma muiet tagasi hoida, aga meil miskipärast paistab olevat tõepoolest niimoodi, et enam ei solvuta siis, kui asi võib-olla solvumist vääriv on, vaid käiakse ringi niimoodi, et tõustakse hommikul üles ja mõeldakse, et huvitav, mille peale ma täna võiksin solvuda, andku ainult elu mulle võimalust. Ja kui ei leia elult seda võimalust, tuleb see välja mõelda ja solvuda selle peale.

Veel tulles tagasi sinu kujunemise ja küpsemise juurde. Sa lõpetasid Tallinna tehnikaülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi halduskorralduse erialal cum laude ehk siis ülikooli diplomi kiitusega. Sinu tiitlite hulka käib see, et sa oled riigiteaduse ja politoloogia õppejõud. Kui me võtame sõna riigiteadus, siis Eestis üldiselt eksponeeritakse ja ma arvan, et ka rahastatakse rohkem niisuguseid teadusharusid nagu on geenitehnoloogia ja igasugused küberkaitsed ja EST Cube'i ehitamine. Ühesõnaga need, mis paistavad hästi välja. Kui me jätame riigiteaduse tagaplaanile, mis riigiga juhtub?

Kui võib, siis ma kõigepealt räägin ühe loo seoses sellega, et tõepoolest, ma olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli halduskorraldajana. See oli huvitav aeg, sellepärast, et see oli 1990ndate keskpaik, kui ma lõpetasin. Põhimõtteliselt meie lend oli esimene, mis lõpetas keskkooli iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis ja paistis jube popp minna õppima ühiskonnakorraldust. See oli uus õppekava, mida õpetasid vanad õppejõud ja nii mõnigi konspekt oli selline, et ilmselgelt sobis eelmisesse riigikorda ka natukenegi vähemalt. Kogu aeg õppekava muutus. Me iialgi ei teadnud, kui me sügisel jälle kooli läksime, et misasja me nüüd õpime. Me õppisime algul ühiskonnakorraldust, siis me õppisime haldusjuhtimist, siis avalikku haldust. See oli kogu aeg õppekava nimi. Me ei teadnud kuni lõpuni välja, kes meist saab. Oligi nii, et veel üks päev enne lõpuaktust me ei teadnud, et mis meile diplomi peale kirjutatakse. Ja kuna ma lõpetasin cum laude ja cum lauded saavad esimesena oma diplomi kätte, siis mina sain diplomi pealt lugeda, et ahhaa, mina olen õppinud viis aastat halduskorraldust. Paneme kõrvuti ühiskonnakorraldus, halduskorraldus. Üks on selline, et ministrid vasakule, president paremale, et sa korraldad ühiskonda, halduskorraldus kõlab natukene majavalitseja moodi, et sina koristad täna teist korrust, aga sina kolmandat. Ja ma mõõdukalt ironiseerisin sel teemal, kui ma lõpetajate nimel kõnet pidasin, ainult paari lausega ja Olav Aarna, toonane rektor, hästi vahva mees, kellega ma olen EBS-is aastaid koos töötanud, tema seletas, kustkohast see halduskorraldus tuli. Nad olid rektoraadis eelmisel päeval mõelnud, et mida siis lõppude lõpuks nendega teha, sest nüüd on noored inimesed, kes lähevad ellu, midagi peab sinna kirjutama. Siis kellelgi oli tulnud selline mõte, et Eestis on selline tore amet nagu jaamakorraldaja, mispärast ei võiks Eestis olla ka halduskorraldajad. Ja kuna see paistis jube hea mõte olevat, siis niimoodi meile diplomi peale kirjutatigi. Praktiliselt kogu meie lend läks magistrantuuri, sellepärast et me leidsime, et vaja oleks diplomi peale midagi muidu ka, mitte ainult see, et jaa maha tõmmatud ja halduskorraldaja kirjutatud. Ehk see on see, kuidasmoodi aeg-ajalt otsused või nimetused sünnivad.

Aga nüüd, mis saab siis, kui riigiteadus maha võtta? Kui on tegemist sellise vana ja korraliku kultuuriga, millel on olemas ühiskonnas oma mingisugused arusaamad ja mõistmised ja tunnetus, siis tõepoolest ei pea seda õpetust seal taga olema. Aga juhul, kui tegemist on ühiskonnaga, mis on tulnud ühest süsteemist, kus on päris vähe neid, kes sisuliselt teavad ja mäletavad, kuidas see asi võiks käia. Kus on ka natukene häda käes selle mõistmise ja mõtestamisega ja kiire on, vaja on teha, siis võib juhtuda nii, et natukene läheb lahmides ja lahmides, nagu ikka, võib välja tulla ja ei pruugi välja tulla. Ja neid näiteid meil ju on poliitikas, kuidasmoodi kiiruga tehtud otsused või otsused, mis on tehtud mõne raamatu põhjal, on osutunud õigeteks. Ja meil on ka neid näiteid, kui on tehtud otsus, et nüüd peaks koalitsiooni välja vahetama, siis et teeme nüüd midagi uut, aga teistmoodi, siis see teistmoodi ongi nii, et võetakse ja pannakse paika, et nüüd me teeme teismoodi, siis tehaksegi teismoodi ja siis saadakse mõne aja pärast ise ka aru, et tegelikult vist ei oleks pidanud tegema sedamoodi. See on asi, kus riigiteadus aitab. Sellepärast et jälle tsiteerides üht Eesti poliitikut, jättes tema nime jälle nimetamata, sest ma ei ole tema käest luba küsinud, kas ma võin tema nimega seoses seda repliiki kasutada, ta on öelnud, et Eesti poliitikas ei ole mõtet teha rohkem kui pooleaastast plaani. Nagunii lüüakse uppi. Ja siis on see, et kui sa oled riigiteadusi õppindu, siis sa tead seda, et selline keskmine plaan peaks olema paarikümne aasta peale. Sellepärast, et jah, asjad muutuvad, keskkond muutub, kes meist oleks 20 aastat tagasi mõelnud selle peale, et igaühel on mobiiltelefon ja mis mõttes siin ei olegi vaba wifit? Nagu ei tulnud selle peale. Aga et mis see üldine suundumus võiks olla? Kasvõi see, et aga mis meie rahvastikust saab? Aastaid on üksikuid hüüdjaid hääli olnud ja on leitud, et ah mis seal ikka. Mis see rahvaga saab? Mis temaga ikka saab, võib-olla ei saagi ühel hetkel enam. Kõikvõimalikud sellised teemad nagu HI viirus, tore on ignoreerida ning öelda, et see Ida-Virumaal elavate muukeelsete homoseksuaalsete narkomaanide haigus, ja siis tuleb välja, et tegelikult päris nii ei ole ja siis võtta ja eirata seda. Jälle, riigiteaduste taust ütleb seda, et probleemi eiramine ei tähenda seda, et probleem läheb ära. Ta läheb tähelepanuradari alla, aga ta on seal ikka olemas ja siis ühel hetkel, kui ta sellesse radarisse sisse viskab, siis on jama. Probleemi peab ennetama, kui sa saad aru, et see probleem tuleb, sa pead suutma silma peal hoida. Sa pead aru saama, mis on selle probleemi põhjused, et sa ei hakkaks sümptomeid ravima, vaid et sümptomeid sa leevendad, aga sa ravid probleemi põhjuseid. Ja juhul kui see jääb ära, siis on järjekordselt selline riigiteaduslik mõõde puudu. See on asi, mida ma olen ise Eestis ühel konverentsil kuulnud, kui nüüd teadlased esitasid strateegia, idee, mida võiks teha, siis selle peale üks toonastest ministritest ütles, kui tema käest otse küsiti, ta oli ühes paneelis, et mis te arvate selle strateegia kohta, ta ütles, et ma ei oska midagi arvata, enne arvamist ma peaksin nägema selle strateegia rakendusplaani. Ja mina mõtlesin, et oh õudu küll, see mees on Eestis minister ja rakendusplaan on asekantsler ja tema alluvate tase. Ministri asi on võtta ja öelda, et meie tahame jõuda sinna, sellepärast et ja nüüd olge teie head, andke mulle rakendusplaanid. Kui minister mõtleb sellisel tehnilisel tasandil, siis see tähendab seda, et ta ei tee seda tööd, mis tegelikult tema töö on. Aga kui sa oled eluaegne parteibroiler, plakatikleepimisega hakkad pihta, siis joonistad rakendusplaani ja siis ühel hetkel, kui sa pead hakkama strateegilisi sihte või suundasid panema, et sa siis hästi enam ei oskagi või sa ei saa aru, et nüüd sa oled jõudnud teisele tasandile. Ehk pikk ja natukene lohisev vastus, aga riigiteaduslik taust aitab natukene võtta ja hoida sellist pikemat perspektiivi ja ratsionaalsemat lähenemist, kuhu ühiskond peaks minema, miks ta peaks minema. Kui seda ei ole, siis võib minna hästi, võib minna halvasti.

Võtame kiiresti sinu elukäigust järgmise etapi, see on see aeg, kui sa juhtisid ringhäälingu nõukogu ja igav see aeg nüüd küll kindlasti ei olnud. Sinu juhtimisaega jääb üks suurimaid juhtimiskriise rahvusringhäälingus. See on 2014. aastal, kui juhatuse liige Hanno Tomberg ei pidanud võimalikuks rahvusringhäälingusse edasi jääda, lahkus Postimehe gruppi, tema asemele palgati juhatusse Ainar Ruussaar, kes nüüd omakorda lahkub sinnasamasse, leidmata eest Hanno Tombergi, kes on liikunud sealt juba edasi. Siin on meil ka viimastel aegadel olnud niisuguseid kriise, kus rahvusringhääling on pidanud loobuma väga headest ajakirjanikest, toimetajatest, produtsentidest, mõnest uudisteankrust. Kas sa näed siin mingit mustrit, et üks juhatus teise järel ei suuda väga häid rahvusringhäälingu ajakirjanikke hoida?

Ma üritan nüüd kuidagimoodi viisakamaks sõnastada vanarahva tarkust, et kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Päris kõike ma juhatuse kraesse ei keeraks. Ma olen siin maja sees olnud ja ma tean täpset seda arusaamist, et nii kui kõrgem korrus midagi ütleb, siis midagi on seal ütlemise juures kindlapeale valesti. Mäletan enda toimetajaaegadest seda, kuidamoodi kirjutasin kurje vastuseid siselistis toonasele programmidirektorile, kellel oli selline tunne, et ta võib uudistetoimetusele ette kirjutada, mida ja kuidas uudistetoimetus peab tegema. Kuna ma õppisin toona bürokraadiks, siis ma saatsin väljavõtteid tema ametijuhendist ja muid selliseid asju, mida programmidirektor tegelikult võib teha ja mida ta ei või teha. See mees ei salli mind siiamaani. Selle juhtimiskriisi juure,s mis aastal 2014 oli, on aeg-ajalt selline tunne, et ühiskonnas on sissekasvatatud see arusaam, et kusagil on hea tsaar, kes lahendab probleemid ära. See on üks asi, millest sai räägitud sel ajal. Avalik-õiguslik rahvusringhääling töötab oma seaduse alusel. Avaliku õiguse printsiip on hästi lihtne, mis ei ole seaduses otsesõnu lubatud, on järelikult keelatud. Ehk et sa ei saa hakata avaralt tõlgendama, et see ei ole otsesõnu keelatud, järelikult see on lubatud, mis on eraõiguse printsiip. Näiteks ringhäälingu nõukogu pädevus on seaduses kinnise loeteluna antud. Ütleme näiteks keskastme juhtide määramine ei ole ringhäälingu nõukogu pädevuses. Ringhäälingu nõukogu ilma juhatuse esimehe ettepanekuta ei saa isegi juhatuse liiget lahti lasta. Selleks peab olema ilmselgelt väljendatud kirjalikult juhatuse esimehe ettepanek, mis pannakse nõukogu päevakorda. Aga nagu me seda ka teame, kui emotsioonid võimenduma hakkavad, siis see meie tunne on siin rahvusringhäälingu kõigi nende majade sees hästi tugev ja loomulikult koondutakse omade kaitsele. See omade kaitsmine teinekord viib välja nii kaugele, et paratamatult asi lõppeb pauguga, sest üks põhimõte, mida ma hoidsin ringhäälingu nõukogu esimehena, on see, et ringhäälingu nõukogu ei tee teadlikult mitte ühtegi ebaseaduslikku otsust. Ja ka juhatuse esimehe lahtilaskmiseks on seaduses kindlalt välja toodud, mille alusel võib lasta. Ja seal igal juhul ei ole sellist punkti, et ta on lahti lasknud keskastme juhi, sest tegelikult juhatuse esimehel on õigus valida oma meeskond. Ja ma saan aru, et samas meeskond tahab ise valida endale juhti, aga paratamatult juhtimine käib teistpidi natuke. Sellest tuli see 2014. aasta probleem, et kokku said jälle emotsionaalsed ootused, mida keerati natukene peale kogu aeg ja ratsionaalsed võimalused, võimalikkused, et mida saab teha, mida tohib teha. Ega selline mõttelaad ei ole ju kuhugi kadunud, sellepärast et nii nagu poliitikud kirjutavad siselisti kirju, mis on tegelikult mõeldud ajakirjanduse vahendusel avalikkuse jaoks, nii on ka rahvusringhääling see organisatsioon, mille töötajad aeg-ajalt kirjutavad kirju. ETV+ on viimane näide, nad kirjutasid ka kirja. Kõigi selliste kirjade juures jälle mina oma tausta pealt vaatan ja küsin, et aga mis see eesmärk on? Mida me loodame sellega saavutada? Ja kui eesmärk on lihtsalt see, et võtaks ja elaks ennast korraks välja, sellepärast et tegelikult see kiri ei muuda mitte midagi, siis kas aeg-ajalt ei võiks lihtsalt võtta, hingata sisse ja välja ja otsustada, et tülitsemine ja sõdimine tülitsemise ja sõdimise pärast ei ole tegelikult seda väärt. Jah, mulle ka ei meeldi päris see lahendus, mis ETV+ juures on tehtud, aga ma tean seda, et kui see mulle ringhäälingu nõukogu liikmena ei meeldi, siis ringhäälingu nõukogu koosolek on see koht, kus on seda võimalik juhatusele öelda, seejuures argumenteeritult, mis minu meelest on selle lahenduse nõrgad küljed. Ja meie viimasel ringhäälingu nõukogu koosolekul ma ütlesin, et minu meelest see lahendus, mis praegu on valitud, ei ole kõige parem ja tõin põhjused välja. Nädal aega hiljem sain võtta ja vaadata seda, vaikselt noogutada, ja öelda, et üht teist on see kogemus ikka andnud ka, et ma suudan näha seda, millised probleemid tekivad. Minu ennustustest suur osa on juba täitunud, mida selline lahendus, nagu see tehti, ehk sisuliselt juhatuse liige kureerib üht kanalit, mis see kaasa võib tuua. No juba väikestviisi toobki.

Siit võiks rääkida kogu ülejäänud saate veel, sest oma särk on ju ikka ihule kõige lähemal, aga ma arvan, et kuulajad ei annaks mulle andeks, kui ma ei küsiks sinu käest, Agu, kuidas su tervis on?

Mu tervis on selline, et ma viimastel nädalatel üldiselt olen öelnud, et mul läheb hästi, kui küsitakse, et kuidas tervisega lood on. Aga nüüd ma olen mõelnud, et kui kaua ma ikka lihtsalt hästi ütlen. Nüüd ma ütlen, et läheb stabiilselt. Ehk see hästi ei ole kuhugi kadunud. Võttes lihtsalt ja rääkides arvude keeles, see ei ole Exceli tabel, kuulajad ei pea muretsema, need on paar väga lihtsat arvu. Üks on see, et kui oma ravi tippajal ma võtsin päevas 13 tabletti, need ei olnud kõik erinevad, aga seal oli ikkagi mitut tüüpi tablette, siis praegu ma võtan päevas kolm. Ehk minu omandatus oskus neelata seitse tabletti ühe lonksu veega on täiesti mahavisatud anne. Vahepeal ma mõtlesin, et võiks tsirkusesse esinema minna, et siin olen mina, siin on tabletid, lonks vett ja tablette enam ei ole. Teine on see, et praegu ma olen Eestis suuresti tänu sellele, et pojal on koolivaheaeg ja ikka tahaks Eestisse ka tulla. Ma vaatasin, et see langeb kuidagi nii lollisti, et muidu see arsti juures käimise samm või regulaarsus on olnud kord kuus, vahepeal, tõsi küll, kui olid kehvemad ajad, siis praktiliselt iga päev käisin. Ääri veeri rääkisin arstiga, et koolivaheaeg tuleb, tahaks Eestisse minna, viis-kuus nädalat, kas see oleks väga hull. Arst vaatas suurte silmadega otsa, ütles, et aga eega enne juuni lõppu ma ei tahagi teid nüüd näha. Selle koha pealt võib öelda, et nähtavasti loodavad nemad ka, et mul läheb stabiilselt.

Ütleme siia arhiivi tarbeks ära, et 2017. aasta lõpus vähiravifond Kingitud Elu kogus sinu vähiravi finantseerimiseks peaaegu 2000 eraisikult ja ettevõtjalt annetusi selles summas, et sa said oma ravi Pariisis jätkata, saada ravimeid, millest Eesti haigekassa keeldus neid rahastamast. Ja nagu ma aru saan, see ravi on osutunud edukaks. Sa rääkisid oma haigusest üsna avameelselt, miks sa tulid sellega avalikkuse ette?

Esimene asi on see, et ma olen kõigile annetajatele hästi tänulik ja ma olen ka vähiravifondi asutajale Toivo Tänavsuule hästi tänulik. Nad reageerisid üsna kiiresti, praegu on ka see, et seda raha mul väga vaja ei ole läinud, sest Prantsusmaal on mul tänu abikaasale selline pereliikme erakindlustus, mis katab päris suure osa nendest kulutustest, mis on Prantsusmaal tehtud. Ehk see vähiravifondi kogutud raha on natukene nagu puhver, sellepärast et mu abikaasa leping kehtib järgmise aasta juunini ja siis, kui seda ei pikendata, meil on Eestisse tagasi tulek ja siis läheb seda raha tarvis. Mispärast ma sellest avameelselt rääkisin, neid põhjuseid on mitu. Üks nendest põhjustest on see, et on niisugune tunnetus, et Eesti meditsiinis on mingi süsteemne viga sees. See mudel haigekassa, arstid, patsiendid on niisugune, kus vähemalt patsiendid ja arstid ei ole rahul sellega, mis toimub. Ja see ei ole ka mingi eriline saladus, et kui on see haigekassa rahastus ette nähtud, siis kaks korda aastas, kui rahastusperiood lõppeb, siis ei saa mingeid operatsioone ja asju enam teha, sest raha on ära kulutatud. Siis tulevad meditsiinis täiesti totrad mõisted mängu nagu kuluefektiivsus ja kõik muu selline. Minu puhul võiks ka rääkida kuluefektiivsusest. Kui oleks jäänud Eesti kuluefektiivsuse peale, siis tõenäoliselt oleks saates keegi teine. Igal juhul mitte mina. Kuna seda kuluefektiivsust teises süsteemis ei mõõdeta niimoodi, siis tuli välja, et tegelikult on võimalik küll inimene jalgadele tagasi panna. Ja kuna elu on edasi läinud, äkki peaks võtma ja vaatama seda ka ümber, sellepärast et mis on minu jaoks natukene totter, igasuguseid poppe riistasid võib näiteks osta. Põhja-Eesti regionaalhaigla näeb üliuhke välja, seadmed on tutikad, kõik on jube hea, aga mida Euroopa Liidu rahaga teha ei saa, on personali koolitamine. See tähendab, et riistad ju on, aga neid kasutada nii väga palju, kui seda vaja oleks, ei saa. Üks põhjus on raha, teine on see, et pole ka neid inimesi, kelle peal teha. See on puhas mastaabiefekt. Pariisi on päris kindel, et seal on spetsialistidel kogu aeg praktika ja seal ollakse ka rahvusvahelistes võrgustikes sees. Kõik arstid praktiliselt, kellega ma kokku puutusin, räägivad korralikku inglise keelt, vähemalt selle valdkonna raames, sellepärast et see on nende töökeel väljaspool oma haiglat, kui nad on rahvusvahelistes töörühmades, muudes sellistes asjades sees. Siis nad peavad valdama seda praeguse hetke ladina keelt. Kui meie siin Eestis tahame, et meie arstidel oleks ka see võimalus saada kogemusi, siis järelikult peaks olema täiesti elementaarne see, et ka nemad on nendes rahvusvahelistes võrgustikes ja gruppides sees. Meil on väga tublisid ja väga häid arste ja meil on neid arste, kelle tiivad kannaksid rohkem, aga neil ei ole seda võimalust oma tiibasid harjutada nii palju, kui neil vaja oleks. See on üks asi, mille kohta võiks öelda, et selle probleemiga võiks ju toimetada, sest ega meil inimesi juurde ei tule. Kui ma vaatan seda armi, mis mul peas on, siis ma küsisin ühe Eesti nüüd juba pensionil oleva tippkirurgi Toomas Sullingu käest, mis ta arvab, kas see on tehtud vaba käega või šablooni järgi. Ma ei tea, eksole, mina magasin sel ajal. Ta vaatas seda ja ütles, et sellised lõiked tehakse kõik alati vaba käega, seal pole mingeid šabloone. Nüüd raadio pilti ei näita, aga saatejuht näeb, et enam sümmeetrilisemat lõiget, kui see, mis mulle pähe on tehtud, ei ole naljalt võimalik teha. Ma küsisin, et kui palju peaks lõikama või harjutama, selleks et oleks võimeline niimoodi tegema. Toomas Sulling võttis ja vaatas, et sada operatsiooni aastas peaks ikka tegema. Siis on see küsimus, et kust kohast võtta Eestis need sada inimest, kellel seda operatsiooni vaja on. Ei võtagi. See on see, mida PERH-i radioloog, doktor Indrek Oro, hästi sümpaatne inimene, väga hea arst, võttis ja ütles, et paratamatult meie arstid on oma õppimiskõveras maas sellest, mis on suurte keskuste arstidel. Nüüd on minu jaoks küsimus, kuidasmoodi aidata meie arste sellel õppimiskõveral ülespoole natukene. See aitab vähemalt pikendada elusid, kui mitte neid elusid päästa.

Ma ütlesin, et oli mitu põhjust, miks ma sellest rääkisin. Selline kõige lihtsam põhjus välja tuua, kui jätta see, et süsteem vajaks arendamist, kõrvale, oli see, et Toivo Tänavsuu küsis, kas ma oleksin valmis rääkima. Kuna ma olen ise ju kommunikatsiooniinimene olnud, ma saan Toivo Tänavsuust aru. Kui vähiravifond toetab kedagi, kes on ühiskonnas natukenegi rohkem tuntud, kui inimene, keda keegi ei tunne peale tema oma sõprade, sugulaste, kolleegide, siis see aitab kaasa. Selleks et teadvustada, et vähiravifond on olemas, seal on vabatahtlikud, kes teevad suurepärast tööd ja need päriselt aitavad inimesi, sest vähiravifond ei vaata kuluefektiivsust, vaid seda, et inimene oleks oma pere jaoks olemas võimalikult kaua, et inimene saaks tööd teha võimalikult kaua. Ehk ta vaatab sellisel hästi inimlikul tasandil.

Kolmas põhjus on see, et ma olen näinud, kuidasmoodi inimesed kipuvad veidi häbenema seda, kui neil vähk on. Et see oleks nagu inimese enda viga. Võib-olla mul on selle võrra lihtsam, et mul on kopsuvähk ja ma ei ole elus mitte ühtegi suitsu teinud. Ehk võttes ja vaadates seda, kuidas öeldakse, et 90 protsenti kopsuvähi ennetusest on see, et ärge suitsetage, jätke suitsetamine maha. Ma mõtlesin, et enam ennetada ei anna, muidu teeks kaks suitsu ära ja jätaks suitsetamise jälle maha, siis oleks ju peaaegu terve ju. See oli ironiseerimine, juhul kui keegi aru ei saanud. Kui on neid rohkem, kes võtavad ja räägivad, et tegelikult on vähki meie ümber hästi palju praegu, et see on ülilevinud haigus, levinum kui meile meeldib seda tunnistada. Ja see suures osas ei ole inimeste enda süü, et nad selle kraesse on saanud, siis endal on ka lihtsam. Kui poleks rääkinud, siis jube tüütu oleks praegu. Mul on otsa vaadates kohe näha, kui mütsi peas ei ole, et sul on midagi tehtud, et siis hakka seletama seda. Praegu on niimoodi, et ei pea seletama. Pigem küsitakse, kuidas sul läheb, mitte, mis su peaga juhtus. Võtta ja hakata rääkima, et kuna mul on kopsuvähk, siis mul opereeriti aju, see on natuke veider.

Rõõmustame siinkohal selle üle, et väike Annabel, kellele vähiravifond kogus raha samal ajal, kui sinulegi, et ta on nüüd terve ja haiglast välja kirjutatud ja teda on ravinud Eesti arstid.

Jah, nagu ma ütlen. Eestis on väga häid arste, kes teevad väga hästi seda tööd, mida nad õppindu tegema, mis on neile hingelähedane ja millesse nad suhtuvad pühendumusega. Ja aeg-ajalt ikka viskab selliseid apsakaid või näpukaid sisse. Eestis mul ei leitud üles, mis mutatsioon see täpsemalt on, mida peaks ravima, Pariisis leiti. Tänu sellele on mu tervis praegu stabiilne.

Ühesõnaga, te korraldasite oma pereelu niimoodi, et sinu abikaasa Annika Uudelepp jättis oma töö siin mõttekoja Praxise juhina, ta kandideeris ühe rahvusvahelise organisatsiooni koosseisu Prantsusmaal. Te kolisite sinna, sa said sealsesse ravisüsteemi, said eduka ravi. Mina teie pereelu ei tunne, aga mulle tundub, et kõige parem asi, mis sinuga elus on üldse juhtunud, on sinu abikaasa Annika.

Nii ei ole võimalik järjestada, et keegi ei solvuks, aga loomulikult ma olen talle hästi-hästi tänulik. Kõigepealt jälle üks väike täpsustus. Seda Praxise juhtimist ei jätnud maha mitte minu pärast, vaid oli Praxise juhatuse liikme koha pealt juba tükk aega läinud seoses meie tütre sünniga. Sest Eesti seadused on sellised, et kui sa oled juhatuse liige, siis sul ei ole võimalik sealt B-kaardi pealt ära saada. Isegi sellisel juhul, kui sa lähed vanemapuhkusele, vaid juhatuse liikmena sinu vastutus kestab edasi. See on täiesti elementaarne asi, et juhul kui sa sisulise otsustamise juures ei ole, siis olla teadmatu vastutaja, on vastutustundetu. Ehk mu abikaasa kirjutas lahkumisavalduse juhatuse liikme koha pealt ja oligi lapsega kodus täiskohaga ema. Loomulikult natukene tema otsuses, et mõte kandideerida välismaale, oli ka seda mõõdet sees, et võib-olla läheb mul vaja sellist ravi, kus on rohkem kogemus taga. Tuli välja, et läkski. Loomulikult ka see, et Annikal oli vaja eneseteostust ka. Ta on ka haldusjuhtimise lõpetanud, mitte Tallinna tehnikaülikoolis, vaid Tallinna ülikoolis. Ja selles mõttes ametnikuna käis ta juba noorena selle ametnikukarjääri lõpuni välja. Viktoriiniküsimus, et kes on läbi aegade Eesti kõige noorem ministeeriumi kantsler. Vastus on Annika Uudelepp. Enam nooremat ei ole olnud. Nooremaid ministreid on küll olnud, aga kantslerit ei ole. Ja kui rääkida Praxisest, siis tal hakkas Praxist juhtima, kui oli aasta 2008 majanduskriis ja Praxis oli üks väheseid turult raha teenivaid organisatsioone sihtasutusena, kes kasvas ja laienes läbi terve majanduskriisi kuni sellest sai üks Ida-Euroopa edukamaid mõttekodasid. See näitab seda, et Annika oskab juhtida, ta teab, mis ta teeb, tal on see haldusjuhi taust taga ehk ta võtab ja vaatab tulevikku ja vaatab suuremaid asju. Aga Eestis karjäärivõimalused said otsa. Ta käis ka erasektorist läbi, ta oli üks Tuleva asutajatest ja Tuleva on toonud muutuse, sellepärast et ega muidu ei oleks hakanud pangad oma haldustasusid muutma pensionifondide juures. Aga kuna paistis, et inimesed tõesti üsna massiliselt hakkasid Tulevasse minema, siis mis pankadel üle jäi. Siis ongi see küsimus, et mis sa siin Eestis edasi teed. Nüüd, olles OECD-s vanemnõunik viies demokraatiat Balkanile, tema piirkonnaks on Balkan, siis seal on see võimalus anda oma kogemust edasi, õpetada, toimetada, teha ehk on ka väga hea professionaalne perspektiiv, mida teha. Ehk seal on kaks mõõdet juures. Üks eneseteostus, teine on see, et aga pere pärast, äkki abikaasal on vaja. Sinna võib panna, kui strateegiline liin on paigas, siis neid väikseid tehnilisemaid asju, nagu näiteks see, et lapsed õpivad prantsuse keele ära. Selle ühe talvega mõlemad lapsed minu meelest saavad prantsuse keelest paremini aru ja vanem räägib seda rohkem, kui mina, mis on ilmselge boonus. Inglise keele õpivad nad ära niikuinii, varem või hiljem.

Kus sa näed, kus su lapsed on 20 aasta pärast?

Nähes natukene oma poja iseloomu, siis juhul kui see tema jäärapäisus ja sõnaseadmisoskus, võime pidada läbirääkimisi nii, et ta suudab kogu aeg pakkuda välja uusi lahendusvariante, üks talle kasulikum, kui teine, siis arvatavasti on ta edukas. Ning võttes ja nähes seda, kuivõrd sarnane on mu tütar oma vanaemale, kellel on selline meeletu kelmikas karisma veel ka üsna vanas eas juures, siis ma ei muretse oma laste tuleviku pärast, küll nemad hakkama saavad. Loodetavasti nad saavad nii palju hakkama, et nad saavad ise valida, kuspool nad on.

Kõige lõpuks, palju õnne presidendi auraha puhul. Kui tähtis see sulle on?

Aitäh, ja see presidendilt saadud teenetemärk, tore, kui on inimesi, kelle meelest mul on teeneid, mis on märkimisväärsed. Ikka on hea meel.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: