Leslie Laasner: päris rentslisse pole mind veel ükski asi löönud
Leslie Laasner, artistinimega Leslie da Bass sai valmis verivärske albumi "Koridorid". Mees, kes on oma muusikaga šokeerinud Eesti ühiskonda, tõdes, et inimeste reaktsioon tuleb talle endale tihti üllatusena.
Laasner meenutas 2008. aastat, kui Eestit raputas ansambli HU? laul "Depressiivsed Eesti väikelinnad", mis Leslie käe all sündis. "See oli tõesti see aeg, kus oli iga päev kaamera nina all. Punnitasin lihtsalt silmi ja üldse ei saanud aru, mis nüüd toimub," meenutas Laasner Vikerraadio saates "Stuudios on Sten Teppan".
Sarnase reaktsiooni tõi kaasa Laasneri selle kevade laul "Naine". "Mõlema näite juures ma ei saa öelda, et see reaktsioon oli minu silmis ootuspärane. Ma absoluutselt ei oodanud selliseid reaktsioone. Seda ma ei prognoosi ette," tõdes Laasner.
Ta lisas, et loomulikult mõtleb, mida teeb, ja ei anna välja midagi välja, millesse ise ei usu või mis oleks suvaline pinnavirvendus. "Ikka ma
tahan teha asju, mis puudutavad," tõdes ta.
Enda sõnul teab ta, kuidas mingid lood võivad puudutada, sest aastatega on ta õppinud tundma inimhinge ning oskab sõnu seada. "Mismoodi mingitele teemadele reageeritakse, see on täiesti absurdne. Seda ma ei planeeri, see päris nii ei ole," kinnitas ta, lisades, et kui kirjutas "Depressiivsetele väikelinnadele" sõnu, ei osanud ta kindlasti ette näha, et hakkab kommentaariumi tasandil tapmisähvardusi saama. "Selle peale tuldi ja taheti mind ära tappa. Seda reaktsiooni ma ei näinud ette," ütles ta.
Hinnatud muusik rääkis, et muusikaalal pole teda alati edu saatnud ning jäi kunagi Otsa kooli ukse taha. "Eks ma ise olin pudrunäpp siis veel, see ei ole päris nii, et ma olin jube geenius ukse taga ja keegi ei saanud sellest aru. Ma olin ka suhteliselt kehvalt ette valmistatud, aga kirg oli mul olemas, ma tahtsin saada
kindlasti muusikuks," meenutas ta.
Otsa kooli lugu räägib ta nüüd aga inspiratsiooniks teistele. "See, kui sa jääd ühes kohas ukse taha, ei pruugi veel mitte midagi tähendada. Kui sul kirg on olemas, võid minna mõnest teisest ukses või aknast sisse," rääkis Laasner.
Just tasakaalu, plusse ja miinuseid peab Laasner vajalikuks, et elus edasi jõuda. Laasner selgitas, et tal on elus olnud hetki, kus ootab mõnest asjast rohkem, aga tuleb vähem. Samal ajal muutub midagi, millest ei oska midagi oodata, väga suureks. "Tasakaal on olemas kogu aeg ja see tasakaal kannabki edasi. Ei ole väga sellist, et päris rentslisse on mõni asi löönud. Seda ma ei mäleta, et oleks olnud," ütles ta.
Reklaamialal töötav Laasner lisas, et pole ka seda ala õppinud, vaid hakkas lihtsalt otsast nokitsema. "Mulle meeldib mõelda, et mul ei ole
eesmärke, aga kui ma kümne aasta pärast vaatan tagasi, mõtlen, et mingi
eesmärk mul vist ikkagi oli. Sellist päris pikali ei ole mind ükski asi
löönud," rääkis Laasner.
Oma ühisosa leiab Laasner nii reklaamist kui ka muusikast. "Muusika ja reklaami ühisosa on meeleolu ja mulje loomine, sa annad mingi emotsiooni. Siin ma võin julgelt tuua ühisosa välja. Minu arust hea reklaam kas paneb nutma või ajab naerma, peab tekitama hea emotsiooni ja see peab kõnetama. Muusikas on samamoodi, sa pead inimesele kuidagi korda minema," selgitas ta.
"Koridorid"
Uue albumiga välja tulnud Laasner tõdes, et pole kunagi muusikat raha pärast teinud ja ka uue albumi läbimüük pole tema jaoks mingi eraldi eemärk. "Minu huvi on, et minu muusika oleks hästi kättesaadav, see leviks ja jõuaks inimesteni,
kelleni ma ise ei jõua," ütles Laasner ja lisas, et ei suuda näiteks ise oma
muusikat promoda. "Mul ihu läheb imelikuks ja sellepärast mul on hea, et keegi etine tegeleb sellega," ütles Laasner, kes teeb koostööd Universali plaadifirmaga.
Uue albumi "Koridorid" puhul ei oska Laasner öelda, kuidas sündis plaadi nimi ja armastab seetõttu lugeda arvustusi, kus erinevatele elementidele oma tähendusi leitakse. Laasneri sõnul on teinekord plaadiarvustus kolm palju parem kui üheksa. "Iga muusik tunneb, et kui tema plaadile kümmet ei panda, on kohe kõik lollid. Sellest peab aru saama, et kriitikud näevad seal muid asju, kui
sina muusikuna näed," arvas ta.
Oma muusikas püüab Laasner pidevalt ajaga kaasas käia, mistõttu ei jõua väga suur osa loomingust kunagi plaadile, vaid jääb arvutisse seisma.
"Muusikat tuleb nii palju lihtsalt, et prügikasti läheb seda pidevalt," tunnistas ta.
Ta kirjeldas, et uusi asju ja mõtteid tuleb nii palju peale, et lood jäävadki unustatud kausta. "Ma olen tegelikult leidnud küll prügikastist asju, mida ma tahan
kindlasti ära teha. Mida ma olen HU?-le teinud ja ingliskeelseid asju. Seal
on mõned lood, mis ei kipu ära surema, nad tulevad ja jäävad, on ikka
desktopil, arhiveerid juba vana materjali ära ja kolme aatsa pärast tuleb
see jälle meelde," rääkis mees.
Kuigi muusika põhinebki Laasneri sõnul mõjutustel, kuulab ta ise üsna vähe muusikat. "Mõni asi tuleb kasvõi kogemata millegi sarnane, sellele ei pööra ise tähelepanu. Eriti, kui muusikat ise väga palju ei tarbi. Minul seda aega ega tahtmist väga palju ei ole. Ma ei taha selliseid otseseid mõjutusi. Tahan kõike ise avastada," põhjendas ta ja lisas, et kui kuulaks muusikat, siis tõenäoliselt ise seda ei teeks. "Mul pole sinna midagi lisada. Kõik hea on juba olemas," arvas Laasner.
Kui aga Laasneri muusika tundubki millelegi sarnane, on see tema sõnul tööõnnetus. "Mul ei ole vaja kedagi matkida, et saada läbimüüke või midagi
seeläbi saavutada," lausus ta.
Toimetaja: Rutt Ernits