Anne Veesaar kohtas Oti isa Talvo Pabutit teatris. Kui vanemad lahku läksid, oli Ott nelja-aastane. Pabut, kes suri eelmisel aastal, oli Otile tema kasvamise ajal olemas, kuid tema roll oli pigem pühapäevaisa. "Seda on võib-olla kurb öelda, aga ta oli pigem selline hea tuttav. Mitte enamat," tõdes Ott Vikerraadio saates "Käbi ei kuku".

Ott kirjeldas, et nooremana käis isa tal koolis vastas, koos on käidud reisimas ning ka vanemast peast saadi kokku. Ema Anne ja isa Talvo lahkuminek talle lapsena suuri probleeme ei põhjustanud ning oli lapsena lähedane ka isapoolsete vanavanematega. Veesaare sõnul suheldakse ilma pingeteta mõlema pere vahel. 

Veesaare hinnangul päris Ott oma isa parimad omadused - ta on pikk, arukas, loogilise mõtlemise ja hea mäluga. Oti sõnul on see lause, et käbi ei kuku kännust kaugele, mõnes mõttes väga õige. "Ta tahtis, et maailm oleks parem paik, kui see tegelikult on, aga üks hetk sa taipad, et sinu mõju selle üle on üüratult väikene. Järelduste tegemise koht on selles, et kui sa saad sellest aru, kas sa suudad siis sellega leppida, et paljud asjad, mis maailmas toimuvad ja kus sa näed ebaõiglust, kas sa suudad leppida, et see nii on," selgitas Ott.

Suurt mõju avaldas Otile hoopis ema teine abikaasa Jaak Elling. "Ma ei võtnud teda kunagi isana, aga kindlasti tal on olnud suur mõju ja ma austan teda siiamaani," rääkis Ott tuntud helirežissöörist. Veesaar ja Elling elasid koos 15 aastat.

Veesaare sõnul on poeg tema jaoks alati esikohal olnud. "Kui talle ei oleks üldse sobinud variant, mis tekkis, et me Jaak Ellingiga koos elasime, siis see ei oleks kõne alla tulnud. Ikkagi ma tegin kõik otsused lähtuvalt temast," ütles Veesaar.

Andekad matemaatikud 

Kuigi ema Anne on armastatud näitleja, on Ott valinud hoopis teise eluvaldkonna. Tehnikaülikooli lõpetanud mees tegeleb tuulegeneraatorite arendamisega, projekteerides igapäevatöös uut tüüpi tuulikut, mis muudab energia ja selle kättesaadavuse odavamaks.

"Reaalainetes oli ta väga tugev koolis. Mul on meeles, et ma isegi jahmatusin väga selle peale, kui gümnaasiumi lõputunnistust kätte anti ja märgiti ära neid, kes olid saanud maksimumpunktid matemaatikas. Ott oli saanud sada ja ma pidin tooli pealt maha kukkuma," naeris Veesaar.

Naine avaldas, et temalgi oli gümnaasiumis matemaatika viis. "Miks just matemaatika, mul oli kavaler keskkoolis, Juhan Kivirähk, kes oli väga suur reaalainete sõber, kes üldse õppis ja lõpetas väga hästi gümnaasiumi. Meil olid matemaatilised mängud, et koostasime üksteisele ülesandeid ja siis ootasime lahendusi," kirjeldas Veesaar.

Ta lisas, et ükskord koostas Kivirähk talle ülesande, mille lahenduseks oli ma+armastan+sind. "Aga keemia meeldis mulle ka ja üldse ma teadsin juba kolme-aastasest saadik, et ma tahan näitlejaks saada," lisas Veesaar, kes 1975. aastal edukalt gümnaasiumi lõpetas.

Seda, et tütrest saab näitleja, Veesaare vanemad aimata ei osanud, kuigi naise sõnul nautis näitlemist juba väikse lapsena, kui pidi lasteaias jänest mängima. Kuigi Veesaar mõtles noorukina ka veterinaari või hambaarsti ametist, läks ta kindla sihiga õppima 32. keskkooli teatrikallakuga klassi. "Oma sisimas ma olen teadnud, et see jänesetunne, mis ma lapsena kogesin, see saadab mind kogu aeg," tõdes ta.

Veesaar lisas, et vanemad ei avaldanud talle kunagi survet valikute tegemistel. "Kui mina selle valiku või otsuse oma peas või südames ära teen ja lähen sellega nende juurde, ütlevad nad, et tubli," naeris Veesaar.

Ta lisas, et nii nagu tema vanemad olid tema poolt, on tema nüüd Oti poolt. "Kui ta tuleb nõu küsima, muidugi ma annan nõu, aga ma ise ei torgi vahele," ütles Veesaar.

Lapsepõlv Valgamaal ja onu traagiline surm

Anne on sündinud Valgas miilitsast isa ja raamatupidajast ema perre. Täna on Veesaare isa 88-aastane ja ema 86 aastat vana.

Valgamaa on ka Oti kasvamise juures suurt rolli mänginud, sest veetis lapsepõlves suved vanavanemate juures. "Terve suve või neljandik aastast ma elasin vanaisa ja vanaemaga. Nende roll on olnud hästi suur, sest kui me võtame minu vanaisa, siis tema on olnud see mees, nagu ka paljud nõukogudeaja inimesed, et kui midagi on katki, siis tema parandab selle ise ära," ütles Ott, kes usub, et soov teha midagi kätega, tuleb paljuski vanaisalt.

Lisaks on mehele öeldud, et ka vanaema kasvatus on tema käitumisest näha. "Ma söön alati oma toidu lõpuni, sest vanaema ütles, et kui sa oma toitu lõpuni ei söö, tuleb homme halb ilm," meenutas Ott, kes käib igal suvel koos abikaasa ja kassiga hea meelega vanavanemate talus külas.

Valgas elatud ajast meenutas Anne, et kümneaastase lapsena kaotas ta oma onu, ema venna traagilisel moel. Onu töötas Valgamaal piimaauto juhina ning tal tekkis armulugu naisterahvaga, kes oli temast vanem, kellel oli laps ning kes oli teeninud vabatahtlikult sõjaväes. "Ega meie pere seda naist ei kohanud ja ühel päeval oli onu vanaemale öelnud, et ma lähen ja jätan naisega hüvasti ja lõpetan selle suhte ära," kirjeldas Veesaar.

Onu läks talukohast paar kilomeetrit eemale metsa, kus ta naisega kokku sai, ja ei tulnud sealt enam kunagi tagasi. "Hommikul pidi piimaring peale hakkama, esimene lüps ja piim kohe tsisterni, aga onu ei olnud tööl, kes oli siiani väga korralik olnud. Selgus, et see naine oli võtnud oma isa saksaaegse vintpüssi, mis oli kuhugi peenrasse maetud, nii nagu tol ajal maeti, oli selle võtnud ja lasknud maha onu ja iseenda," kirjeldas Veesaar tragöödiat, mis oleks justkui mõnest kirjandusteosest maha kirjutatud.

Veesaare sõnul oli toimunu perele täielik šokk. "Isa oli tööl sel hommikul, kui leiti, et onu on kadunud," lisas Veesaar ja selgitas, et isa oli üks nendest, kes kadunud onu metsast männipuu alt leidis. "Isa tuli koju, tal lõug värises ja temaga olid kaasas ema kaks vanemat venda. Nad tulid kolmekesi korteriuksest sisse. Isa käratas mulle, et mine tuppa, kutsu ema siia ja pane uks kinni. Ma läksin tuppa, ema läks esikusse, panid ukse kinni ja siis ma kuulsin, kuidas ema hakkas karjuma," meenutas Veesaar õudset sündmust lapsepõlvest.

Poeg Ott tõdes, et ema kõrvalt vaadates oli naise elu üheks raskemaks momendiks vanalinnastuudio direktori kohalt taandumine. "Siis oli näha küll, et seis on väga halb emotsionaalselt ja see on väga must periood. Ma vist, kui tagantjärele mõelda, minu käitumine olukorras oli see, et ma üritasin ise võimalikult vähe mingeid jamasid sinna juurde tekitada," kirjeldas Ott.

Teiseks raskeks sündmuseks Veesaare elus oli avarii 2006. aastal, kus sai surma kolleeg Dajan Ahmet. "See olek, milline sa olid ja kuidas oli näha, et füüsiliselt on kõik korras, aga emotsionaalne laks sellest, mis juhtus. See koht, kus Dajan istus, see oli see koht, kus sina pidid istuma," meenutas Ott Põltsamaal toimunud õnnetust.

Veesaar ise tõdes, et ei mäleta õnnetuse hetkest midagi ning teab umbes, kus kõik juhtus. "Ei ole kordagi, kus see mul meeles ei ole, kui ma seda maanteed sõidan. Ma ei vaata kõrvale, ma sõidan sealt läbi, ma tean, et see oli ja midagi ma muuta ei saa. Mina pean edasi elama," võttis naine traagilise sündmuse kokku.