Intervjuu algas Vladimir Šainski loodud Gena ja Potsataja rongisõidulooga Roman Katšanovi ja Eduard Uspenski multifilmist "Kübaramoor" (1974).

Kas see lugu on üldse kõige ilusam lugu, mis on rongidest kirjutatud, küsis saatejuht Anu Välba vedurijuhilt.

"Ma arvan küll," vastas Artur Lorents, "sest Ellen Niidu "Rongisõit" lõpeb õnnetusega, samuti see tsuhh-tsuhh-tsuhh mind eriti ei kõnetanud."

Puudujääke märkas Lorents aga ka Gena ja Potsataja rongisõidus. "Viimane vagun ei olnud korrektselt tähistatud, reisirongi lõpus peab olema kaks või kolm punast tuld ja üldiselt reisijad meil ei sõida katusel, vähemalt Eestis mitte," naljatas Lorents, kelle armastus rongide vastu algas lapsepõlves Tallinna ja Jõgeva vahet sõites, viimase lähistel oli tal maakodu, kus veetis kõik nädalalõpud ja suved.

Ta teadis juba lapsena, et tahab vedurijuhiks saada, aga siis (90ndatel ja nullindate alul) olid teistsugused rongid, kus juht pidi ka füüsiliselt rongi juhtima. Lorentsi sõnul on vahe vanade rongidega see, et uutel pole müra ja tehnika on kordi moodsam, aga pinge on ikka sama.

Ei ole tänapäeval nii, et rong ise sõidab ja juht puhkab jalga, kuulab transistorit.

"Kord minutis tuleb valvsusekontroll, millele peab pedaali vajutades reageerima seitsme sekundi jooksul," tõdes Lorents. Seitsmest sekundist on tegelikult isegi vähe, sest kui rong näeb, et juht reageerib mitu korda viimasel sekundil, siis tuleb ootamatu uus valvsusekontroll ja kui juht sellega hävib, siis jääb rong ise seisma.

Unistuste amet paneb ka mõndagi ohverdama. "Kell neli, kell viis tuleb sageli ärgata, me ei ole iga öö kodus," ütles Lorents. "Aga see teine maailm ja teine rütm on need, mis meid paeluvad."

Vaadake kogu juttu ja kaadreid Arturi rongindusega seotud lapsepõlvest videost.