"Ma otsustasin, et ma teen muuseumi, aga muuseumi muidugi eesmärgiga, et tulevased põlvkonnad ikka teaksid, kes oli Eino, millega ta hingas, kus ta elas. Puht inimlikust aspektist. Inimesed ikka tahavad näha just elukohta, kus inimene elas, kus ta kõndis ja tunda seda õhku," rääkis Tolli-Baskin "Prillitoosile".

"Kahjuks tema generatsioon kaob iga päevaga – mis on väga kurb – aga ikkagi oli Eino väga armastatud. Kui palju kordi me käisime mööda Tallinnat ja kuidas pisikesed lapsed karjusid ja jooksid, et "oi, vaata, Eino Baskin!". Selles mõttes on ikkagi põlvest põlve see kandunud ja ma ei tahaks, et see ära kaoks," lisas Tolli-Baskin.

Baskinist on eksponaate ja mälestusi, mis on jäädvustatud nii CD peale, aga ka meedias on temast mitmeid artikleid ja dokumentaalfilme, mida Tolli-Baskin soovib, et inimesed saaksid vaadata.

Viimati tuli 2012. aastal [välja] eluloofilm nimega "Baskin". Kui tahetakse nalja, siis seda rahvas ikkagi siit saab – CD peal on "Meelejahutaja", [mida on] väga palju säilinud, et seda saab kuulata. Teiseks tema sketšid, mis on jäädvustatud, mida saaks visuaalselt vaadata. Väga paljud ju teavad nii seda "Kunstisaalis, kunstisaalis..." kui ka seda, et elame tehnikaajastul, et see ["Kunstisaalis, kunstisaalis..." – toim] läks juba väga massidesse, et inimesed isegi ei tea, kust need laused pärit on," märkis Tolli-Baskin.