"Ju see on mingi teekond. Eesti keeles on sõna elukutse, elu siis kutsub järelikult. On mingid asjad, mis on olulised ja millest tahaks rääkida. Kasvõi kui ma teen dokumentaalfilme, on see minu jaoks oluline, sest ma tahan, et need teemad, millest ma räägin või need inimesed, kellest ma filmi teen, et neid mäletatakse ja teatakse. See on mingi dokument või jäädvustus," rääkis Maria Avdjuško ETV saates "Hommik Anuga".

Naise käe all on valminud kaks dokumentaalfilmi tähtsatest Eesti kultuuriinimestest. 2015. aastal ilmus Mati Undist rääkiv "Unditund" ja tänavu linastus Kalju Komissaarovist valminud "KOMA".

Avdjuško peab ennast pigem laisaks inimeseks ning tunnistas läheneva juubeli eel, et on senisele kriitiliselt tagasi vaadanud. "Ma tunnen, et ma olen täiesti läbikukkunud. Kogu see elu, mis on olnud, oleks võinud kõike kordades ja kordades paremini teha," kirjeldas Avdjuško.

Avdjuško on tänulik oma lastele ja armastusele, mida elus on kogenud. "Ma olen elus palju kogenud armastust. mind on väga palju armastatud ja ma olen ise ka väga palju armastanud. See on väga oluline olnud," ütles Avdjuško.

Sel nädalal lahvatas meedias uudis Soome filmirežissöör Aku Louhimiesist, keda mitmed naisnäitlejad võimu kuritarvitamises süüdistavad. Avdjuško rääkis, et temagi on puutunud kokku filmimeestega, kes võtteplatsil ebasobivalt käituvad. "Minul on ka tõepoolest olnud selline hetk. Ma mängisin ühes filmis, mille tegelasel oli reaalne prototüüp, kes oli psüühiliste häiretega naisterahvas, kes elas väga kummalises korteris, kus jooksid ringi tarakanid, voodis madratsi sees olid rotid. Tarakanid kukkusid nagu vihm laest alla. Lavastaja ütles mulle süüdimatult, et äkki sa mõned päevad elad seal," meenutas näitlejanna, kes polnud sellega nõus.

Sama režissöör palus Avdjuško ka paariks päevaks metsa elama minna. "Mind tabab tohutu paanika ja hirm. Ma tunnen ka, et mul pole seda vaja. On olemas kujutlusvõime, ma ei usu, et ma tänu sellele paremini mängin, ilmselt halvemini," arvas ta.

Noore näitlejannana pidi ta ühel võtteplatsil teesklema armunaudingut võõra Soome meesnäitleja, samal ajal oli režissöör purupurjus. "Režissöör ütleb mulle, et amelege, ma sain aru, et ma pean midagi tekitama. See kõik oli nii kohutavalt piinlik ja õudne," ütles Avdjuško ja lisas, et stseeni filmis siiski ei ole, sest režissöör oli võtte hetkeks juba kustunud.

Ise püüab Avdjuško olla selline režissöör, keda näitlejad ootavad. "Eestis on tegelikult režissööride kriis, kes oskaks näitlejaga töötada. Ma võin seda oma kogemusest öelda, eriti kinos. Näitlejad on väga lihtsad olendid, nad vajavad ülesandeid, mida täita. Tihtipeale on antavad ülesanded kohutav udu," ütles Avdjuško, kes meenutas, et talle on antud näiteks ülesandeks olla naine, kes jookseb huntidega. Filmitegemine koosneb Avdjuško sõnul nii paljudest komponentidest, et näitleja on küll oluline, aga räägitav lugu veel tähtsam.