"Niisugune gripp, mida ei osanud oodata. Hääl on siiamaani natukene korrast ära. Kogu pere põdes läbi, aga mina otsustasin asja tõsiselt võtta. Ma olin tõesti päris masendudes, nii läbi pole kunagi olnudki," tõdes Tungal ETV saates "Ringvaade".

Tungal võttis kokku, et elu on mõõnade ja tõusudega. "Kõige hullem oli tunne, et minust ei saa asja enam. See on kõige hirmsam mõtelda. Hädapärast sai tööd ära tehtud," ütles Tungal.

Sel nädalal, 23. märtsil ilmub film, mis valminud Tungla raamatute "Seltsimees laps" põhjal. Kolme raamatusse on Tungal kogunud lood omaenda elust. "Ma arvasin, et tulebki ainult üks raamat, ma ei kujutanud ette, et mu hallollus on nii palju kurde täis ja nii palju fakte ja kõike, mida oli vaja öelda ja rääkida. Lõpuks kujuneski välja kolm raamatut nendest," ütles Tungal.

Tungal pani lapsepõlve raamatusse ülima detailsusega. "Väga pisikesest east on teiste inimeste ütluste või meenutuste põhjal. Kui mu vanaema mind 1949. aasta märtsis hoidma tuli, küüditati ära, õnneks jäeti mind koolitädide hooleks. Tema viimased sõnad mulle olid: "Oh laps, sina naerad, mina nutan. Kas mu silmad sind enam näevadki." Seda ma ei oleks mäletanud kaheaastaselt kindlasti, aga kõik need inimesed, kes seal ümber olid, mäletasid," kirjeldas Tungal.

Tungla ema viidi ära tema enda silmade all, talle mõisteti 25 pluss viis aastat vangistust. Raamatus proovis Tungal kirjeldada sündmusi inimlikult. "Ma ei tahtnudki, et oleks väga sünged toonid, sest elu läks ikkagi edasi ja mu ümber olid igal pool head inimesed. See ei olnud mitte mingisugune haruldane juhtum. Peaaegu igas Eesti peres oli mingi kaotus," ütles Tungal.

Traagilise mineviku pärast Tungal viha ei pea. "Kellele andeks anda? Lihtne vene inimene, nende vastu pole ju kellelgi midagi. Ka mitte intelligentsi vastu, seda enam, et ma olen tõlkinud väga palju Marina Tsvetajeva ja Bella Ahmadulina Vene lasteluulet ja pean sellest väga lugu. See pole see, poliitiline kildkond on hoopis midagi muud," arutles ta.