Uku rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku", et isa on talle olnud tugi terve elu. "Meheetalon, väiksest peale ma olen alati vaadanud ja hinnanud seda, kuidas isa suudab igas olukorras toime tulla. Ei ole olukordi, kust pole väljapääse ja suudab jääda piisavalt vaoshoituks ja leida lahendusi," rääkis Uku oma isa Raivost.

Kuigi Uku vanemad Raivo Suviste ja Heli Suviste-Polikarpus kolisid eraldi elama juba siis, kui Uku oli kõigest kolme-aastane, ei mäleta Uku, et oleks seda raskelt üle elanud.

"Isa ma mäletan väga palju tänu sellele, et siis olid ema-isa juba lahus, ma elasin tol ajal rohkem ema juures, aga pidupäevad olid isa juures. Isa tuli järele, ootasin akna peal, oli lõputu ootamine, kui ta lõpuks tuli. Ma mäletan, et tal oli alati hästi palju tegemist ja hästi palju sõitmist," meenutas Uku, kes käis lapsena isaga tihti ka ka telemajas kaasas.

Raivo Suviste legendaarne telemees, kes alustas karjääri telemaja lavatöölisena. Mees tõdes, et on tänuvõlglane emale, kes ta televisiooni sokutas. "Ema on mind visanud vaootsale, rohkem ta ei ole minuga tegelenud, sealt edasi olen ka hakanud ise sammuma," selgitas Raivo, kes sai televisiooni tööle tänu ema sõbrannale, raadioajakirjanik Hilda Raudkivile.

Just teletöö tõttu jäi Raivo ilma oma poja Uku sünnist. "Ma olin sel ajal Moskvas kõrgematel režiikursustel, kui sain oma äiapapalt telegrammi, et Helil sündis Võru haiglas poeg, kolm pool kilo ja kõik," meenutas Suviste.

Mehe sõnul oli see nõukogude ajal paratamatu olukord ning sünni juures ei saanud ükski isa viibida. "Tol ajal olid asjad teised, tütre sünni juures olin ma ka kohapeal. Tol ajal seda poleks seda saanud olla, parim oleks olnud akna tagant palatisse karjuda ja siis minna sõpradega end pildituks jooma," rääkis mees, kellel kasvab kodus 12-aastane tütar Karola.

Uku sünd möödus mehele aga dramaatiliselt, sest tal valutas samal ajal hammas ning pidi minema Moskvas haiglasse. "Mingi verise põllega vend tuli sinna, ma olin Moskva traumapunktis 1982. aastal, me ootasime tsementpinkidel, mulle tehti süsti, mis üldse ei mõjunud ja ta hakkas seda hammast välja kangutama. Mina mäletan seda sündi sellisena," meenutas Raivo.

Kasvas muusika keskel 

Oma vanemate lahutust Uku ei mäleta ning ei mäleta ka, et sellega oleks tema jaoks kaasnenud suuremat stressi. "Ma ei olnud teadlik sellest mingil põhjusel. Ma ei tea, kas minu juuresolekul kunagi mingisugust küsimust lahendati. Ma isegi ei mõelnud sellele, mina ei ole oma ema ja isa elu see kuulnud või näinud, et neil oleks mingisugune lahkheli või argumentatsioon. Tänu sellele olen ma võtnud, et ju see nii peab olema," selgitas Uku.

Raivo kinnitas, et tegelikult elas ta lahutust muidugi raskelt üle, aga kõik küsimused said lahendatud võrdlemisi ruttu. "Me üsna ruttu lahendasime need asjad ära, kuni tänase päevani me saame Uku ema Heliga väga hästi läbi. Tähtpäevadel me istume ühise laua taga ja ta käib meil külas," ütles ta.

Uku selgitas, et ka isa Raivo vanemad on lahus ning suutsid olukorda samuti küpselt võtta. "Nad kõik suhtlesid omavahel, mu isa suhtles emaga ja väga hästi suhtlesid. Mitte nagu nad oleks koos, vaid nagu ta oleks pereliige. Samamoodi vanaema vanaisaga. Ma algul mõtlesin, et miks nad pole üksteise peale vihased ja siis ma taipasin, et see on kõige parem asi, mis saab olla, et inimene suudab näha kõike natukene kõrgemal tasandil ja küpsemalt," arvas Uku.

Lapsepõlves oli Uku pigem tubli õpilane ning kolis kaheksandas klassis isa juurde elama. Uku, kelle emapoolne suguvõsa on täis muusikuid, keskendus ka täiskasvanueas sellele suunale. "Isa on kunagi ka klaverit õppinud neli aastat. Mind pandi varakult muusikakooli, ma olin muusikaklassis. Seda muusikat oli hästi palju ümber, aga ma mäletan, et kunagi polnud mõtet, et see võiks olla ala, millega ma võiks tegeleda," meenutas Uku.

Lapsena unistas ta režissööriametist nagu isal toona. Poja esimest esinemist mäletab Raivo aga hästi. "Tema esinemine läks lahti keskkooli lõpupeol, kui ta laulis "Rock'n'rolli lapsed"," ütles ta. "Uku on tasakaalukas ja järjekindel," kiitis mees poega.