"Te ei kujuta ette, mida see fantaasia välja suudab mõelda. Arstina sa ju tead, et sa oled täiesti ebaadekvaatne, kui asi puudutab pereliiget ja veel eriti last. Mina tean sada protsenti. Kui mul oli laps neljakuune, tal tuli esimene nohu ja siis ema Karmen tahtis kohe kutsuda kiirabi, nii hirmus oli ju! Õnneks doktor Joller oli kõrval ja ütles, et ära kutsu. Et ma täiesti mõistan kõikide lapsevanemate ärevust. Eriti pärast seda. Ma teadsin muidugi enne ka, et see on normaalne, eks ju."

Joller rääkis seepeale ka ühe toreda juhtumi oma lapsega, kus ema Karmen doktor Jollerilt mõistuse üle võttis.

"Ta oli olnud köhane-nohune, pikka aega haige. Ma arvan, et ta oli siis seitsme-kaheksakuune, siuke hiigelsuur beebi. Hästi paks ja voltis, siuke rullis. Ja ta oli olnud natuke haige ja siis ma olin ikkagi aru saanud, et ei ole väga hullu, saab terveks. Ja ühe korra nagu mängib ja siis nagu kaotab teadvuse. Mina muidugi.. see on ikka hirmus. Ta nagu päris teadvust ei kaotanud, aga ta vajus täiesti ära. Ja siis ma ikka suutsin ta üles äratada ja siis ta noh, tegi silmad lahti. Aga no, millest see siis on. Loomulikult ma suutsin miljon väga haruldast diagnoosi välja mõelda, toppisin lapse riidesse, toppisin ta autosse, läksin EMO-sse," rääkis Joller.

"Ja siis EMO-s tuleb arst, tuleb lapsega. Ma küll üritasin varjata, et ma olen arst, aga see ei õnnestunud. Ja siis võeti asja ilusti tõsiselt, võeti vereanalüüsid ära ja kõik on korras. Aga laps oli seal, et "oi kui tore, võõras onu, oli kui lahe". Ta oli nii rõõmus ja mina seal räägin, et laps on loid ja üldse ei reageeri ja siis on laps niimoodi lilladi-lulladi. Noh, siis lohutab mind, et ei ole hullu, et kui vaja on, siis minge ikkagi eriarsti juurde ja kõik korras. Panen lapse riidesse, jälle topin autosse, sõidan koju," jätkas Joller.

"Olen kodus natuke aega, laps jälle vajub niimoodi samamoodi ära. Ma mõtlen, et jälle?! Topin ruttu jälle lapse riidesse, panen autosse, lähen sinna. No tal ei olnud päris teadvuse kaotust. Kui ta oleks päris teadvuse kaotanud, siis ma oleks tõenäoliselt kiirabi kutsunud. Aga noh, ta tuli nagu jälle tagasi ja läksin jälle siis ja jõuame arstikabinetti ja laps on jälle lilladi-lulladi, "ahaa, kui lahe tädi"." Vahepeal oli möödunud paar tundi ja neid võttis vastu juba teine arst.

"Ja lõpuks, noh tõenäoliselt oli see, et kuna ta oli pikalt olnud haige, siis tal veresuhkur kõikus. See on tegelikult hästi triviaalne probleem. Aga mina oma arstiajuga, muidugi ma teadsin, et selline asi on olemas. Aga ma suutsin palju keerulisemaid asju välja mõelda. Ma oleks võib-olla pidanud talle süüa andma. Nüüd ma tean, et kui mul midagi lastega on, siis ma lähen oma kolleegi juurde, ma ei hakka elu sees midagi ise välja mõtlema," tõdes Joller.

Mai Palling märkis, et tema on üldiselt seda meelt, et tema usaldab professionaale. "Minule selles mõttes on arstid väga sümpaatsed. Meil on endal väga tore perearst, lapsel ka, ja mina olen arstidelt väga palju abi saanud. Et pigem ma julgeks väita, et oma Google'i ja võib-olla mitte liiga varase arsti juurde minekuga olen ma tekitanud olukorra – võib-olla ise, võib-olla oleks see nagunii niimoodi läinud – kus ma olen ka oma lapsega kaks korda pikalt haiglas olnud, sest põletik tema kehas on läinud liiga suureks," rääkis Palling.

Palling rääkis seoses oma kogemusega ka ühe loo. "Kõige hullem asi, mis sa haiglas teha saad, on see, et sa guugeldad, sest seal on nii kui nii liiga palju teadmatust ja selliseid pikki venivaid tunde ja lapsel on halb ja kõik. Ja siis ma mäletan, et kuna ma usaldan professionaale ja üldiselt mulle arstid väga meeldivad, siis kaks arsti on mulle jäänud siiamaani väga hästi meelde. Üks negatiivsetel põhjustel ja teine positiivsetel põhjustel," rääkis Palling.

"Ühesõnaga, olin siis Pauliga haiglas. 7. päev. 41,5 palavik. Iga kuue tunni tagant. Lõpuks enam midagi eriti ei aita ja oligi selline nõme olukord. Ja siis tuli üks arst. Eks on ikka nii, et iga päev on uus arst, kes käib selle tiiru ja vaatab tegelikult andmetele uuesti peale," sõnas Palling. "Ja siis ta vaatas ja ega ta midagi ei öelnud ja muidugi, mis ta oskabki öelda. Ja ta hakkas ära minema ja siis ta ukse peal ütles, et "Mul on üks kahtlus. Aga ma praegu ei ütle teile, et teie fantaasia võib liigselt tööle minna" ja siis ta läks ära. Ma olin vapustatud ja siis küll ma hakkasin guugeldama, sest ma nägin, et ta oli tallaaluseid katsunud, midagi koputanud siit-sealt, siis ma hakkasin meningiit, särgid-värgid, kõik juba vaatasin," jätkas Palling.

"See oli.. palun arstid, ärge mitte kunagi nii tehke. Ja järgmisel päeval tuli järgmine arst, kes on – pärast tuli välja, ma alguses ei saanud aru – et mul tuli arstitädi uksest sisse ja ütles "Tere, Paul!" niimoodi rõõmsalt. Ma mõtlesin, et milline tore väike kontrast eilsega. Ja siis ütles, et "Paul, mul on sinust pilt" ja siis ma mõtlesin, et mis nali see on, ei saa olla võimalik. Ja tuli välja, et on hoopis Luisa sugulane see, tema vennanaise ema."

Palling ütles, et see arst oli tore ja hoopis teisest puust kui eelmine. "Vaatas kõik ained läbi, värgid läbi, pani verele mingeid asju juurde, tegi asju. Ja lapsel nagu imeväel läkski nagu paremaks. See lugu tuletab mulle lihtsalt meelde seda, et palun ärge vaadake Google'it, eriti, kui teie juures on käinud arst, kes ütleb, et mul on kahtlus, aga ma praegu teile ei ütle," ütles Palling.

Luisa Värk tunnistas, et ta ikka guugeldanud teatud sümptomeid, sest ta vanem laps on olnud väga palju haige.

"Just väiksest peale. Ja Karmen teab tegelikult hästi seda, et sel ajal oli Karmen meie perearst, ja Miinal oli krooniline neerupõletik ja ta oli pooleteiseaastane ja tänu millele ta täna üldse ei anna verd ega käi arstide juures põhimõtteliselt läbi ainult suure nutu, sest ta kardab valgeid kitleid. Karmen võttis alati kitli ära," märkis Värk. "Sest jah, ta tohutult kardab ja ma olen mitu korda just nende neerudega seoses erinevaid asju. Ja vahel olen saanud abi ja vahel ongi see, et ma juba tean, et tal hakkab see tulema ja siis põhimõtteliselt ongi vaja uriiniproov ainult viia, et ei pea midagi muud enam tegema, siis saame sealt need bakterid kätte ja saame kohe rohu peale," rääkis Värk oma kogemusest.

Joller tunnistas, et on puutunud kokku patsientidega, kes on oma diagnoosi guugeldanud ja pannud endale diagnoose raskete haigustega.

"Mul on olnud ka mitu patsienti, kes on tulnud, et täna mul on vähk, või et täna mul on väga raske see või see haigus. Ja ta tuligi selle eesmärgiga, et ta oli guugeldanud oma erinevaid sümptomeid, oli saanud endale väga huvitava diagnoosi ja siis ta tuli selleks, et ma ümber lükkaksin selle diagnoosi, ja me saime alati väga ilusti kõik asjad räägitud, et selgus ikka vestluse käigus, et võib-olla ei olegi vähk või võib-olla ei ole mingi muu hirmus haigus," rääkis Joller.

Samas märkis Joller, et eks sõltub palju ka sellest, mis sorti probleemiga tegemist on. Vahel võib guugeldamine olla ka okei lahendus.

"Kui on tõsine haigus, siis oleks ikka tore, kui inimene lõpuks ikka arsti juurde jõuaks. Kui on lihtne nohu, mis nädala ajaga üle läheb ja guugeldada meetodeid, kuidas nohust lahti saab, siis ma arvan, enamus meetodeid – loodetavasti – vähemalt need, mida enamasti kasutatakse, on enamasti ka õiged," ütles Joller.

Qvalitas arstikeskuse peaarst Toomas Põld nentis, et guugeldamine ja arstiga nõu pidamine on kaks väga erinevat asja.

"Selge see, et üks asi on see teadmistebaas, mis arstile 12 aasta jooksul õpetatakse, ja teine on korraks see teadmine või informatsioon, mille me leiame korraks Google'ist. See on kaks erinevat asja. Üks on teadmised koos oma baasiga ja teine on informatsioon, mille saab Google'ist," rääkis Põld.