Mereseiklejate Keiti Väliste ja Mari Tamme ettevalmistus halvimaks: nuputelefon ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

ETV režissöör Keiti Väliste ja toimetaja Mari Tamm otsustasid eelmisel aastal, et lähevad mööda merd hääletama, eesmärgiga jõuda kuu ajaga Tallinnast Portosse, Portugali. Saates "Hommik Anuga" märkisid aga naised, et nende möödunudsuvise ettevõtmise esialgne eesmärk oli üksjagu ambitsioonikas. Kuigi kumbki naistest ei olnud seni hääletamist sugugi mõistlikuks pidanud, tundus merd mööda seda okei teha. Halvimateks olukordadeks neid pipragaasi tagataskus polnud, oli hoopis nuputelefon.

"See oli väga hea idee," rääkis Keiti Väliste saates "Hommik Anuga" nende plaanist jõuda nelja nädalaga Tallinnast Portugali Portosse. Praegu ajab teda ja sõbrannat Mari Tamme nende esialgne eesmärk naerma. "See oli ülioptimistlik plaan. Mis tähendab, et kui jutt kokku võtta, siis me jäime Saksamaale."

"Aga saime kaubalaevaga Saksamaale ja jäime sinna toppama ja seal me saime küll seilata natukene, aga tegelikult meile enne ütles üks sadamakapten, et tema seilas Madeirale 44 päevaga ja tal oli oma jaht ja me ikkagi arvasime, et 28 päeva ja hääletada, jõuame," jätkas Tamm.

"Me kujutasime ette, et me läheme sinna, esimene sadam pärast seda, kui me siis viis päeva olime kaubalaevaga tulnud, läheme oma kottidega – nii, kus on laevad, võtke meid peale, ja siis mitte keegi ei tahtnud," rääkis Väliste.

Väliste lisas, et tema on tegelikult olnud täielik hääletamise vastane. "Ma ei ole kunagi tahtnud hääletada, sest see on minu meelest nii õudne. Et sa lähed, kuskil teeääres viskad näpu püsti ja lähed peale ja sa ei tea, kelle peale sa satud. Aga ma ei tea, paadis ei tundu üldse seda mõtet, et see kuidagi ohtlik oleks, mis on veider tegelikult, kui ma praegu mõtlen."

Tammel see-eest on lapsepõlvest hääletamise kogemus olemas. "Ma arvan, et ema ei tea seda, aga igatahes mul tuleb meelde mingi imelik tunne, et autouksed pandi kinni, kas ma siit välja saan ja sellepärast ma ei ole kunagi hääletanud pärast seda. Sa ei ole ka kunagi hääletanud, aga kui Keiti tuli jutuga, siis millegipärast mu esimene vastus oli, et "jah, teeme ära!". Ma ei tea, miks."

Väliste lisas, et kui temale oli võõras hääletamine, siis Marile oli võõras purjetamine. "Mari on tegelikult selline, kellele sa annad mingi hea idee, siis ta tuleb sellega kaasa, sest ega merelkäimine oli ka väga võõras teema."

Mingisuguseid erilisi ettevalmistusi Väliste ja Tamm halvimaks ei teinud. Ka mitte pipragaasi ei võtnud nad kaasa. "Meil oli nuppudega telefon, mis me teadsime, et ei saa viie päeva jooksul tühjaks ja see oli kõik. No, mis sa selle pipragaasiga teed. Lased inimesele pipart näkku? Sest me ei oskaks ju üksi paati juhtida. Meil on inimesi vaja."

Väliste ja Tamme reisi algus ei kulgenud kõige sujuvamalt, sest kaubalaeva leidmine, mis nad peale võtaks, ei olnud kerge.

"Läheb vaja tuttavaid. Ikkagi kontaktid on need, et kaubalaeval, et kunagi aastaid tagasi oli olnud selline variant, et isegi raha eest said sõita mingisuguseid otsi Euroopas ja suureks üllatuseks ka need, kes seda teadsid, on see ära kaotatud. Et ikka turvalisusrisk on nii suur, aga siis ikkagi õnneks leiti üks paat, kes meid oli nõus peale võtma, kahte tüdrukut," rääkis Väliste.

Ega Väliste lõpuni tegelikult ei mõista, miks nad ikkagi Portosse välja ei jõudnud.

"Sellepärast, et see kaubalaev läks ikkagi kaubasadamasse, ehk siis kui me sinna esimesse jahisadamasse läksime, siis see oli ju veel väiksem kui Pirita ja samamoodi käidi, et me teeme ühe väikse lõbusõidu merel ja siis me olime seal niimoodi, et aga kuhu me saame. Seal ei läinud ju rongid ka," selgitas Tamm.

"Rongid ei läinud ja seal alates hakkavad ju tõusud ja mõõnad, kust tegelikult sõidetakse ainult teatud kellaaegadel ja teatud vahemikes tuled sinna, jääd sinna ja lähed kindlal kellaajal. Et siis oligi, ainus variant leida mingi muu viis, kuna meil olid tingimused, et mööda vett ja merd peame minema, et ei olnud ainult see, et ainult jahid, siis me vaatasime, et oo, praam läheb sealt kuskile. See oli turismireis põhimõtteliselt, millega me läksime järgmisele saarele," jätkas Väliste.

Saarelt leidsid nad kapteni, kes oli nõus tüdrukuid edasi viima ainult ühel tingimusel – kui nad temaga koos rummi joovad. Samas oli Välistele ja Tammele antud Tallinnas hoiatus, et purjus kapteniga sadamast välja ei tohi sõita.

"Aga seal juhtub. Hommiku läksime, kell kaheksa mõtlesime, et kas nad mäletavad, kas nad teavad. Hommikul oli kaine, väga tore, saime Hollandilt ka minema," rääkis Tamm.

Väliste rääkis, et kui see vastus kaptenilt tuli, siis see oli tehtud nii möödaminnes, et ta alul ei uskunudki, et neil nüüd läks õnneks.

"Me olime saanud juba kümneid, mitmekümneid eitavaid vastuseid selleks ajaks, et ei saa. Aga tema niimoodi möödaminnes, et jah, tulge hommikul. Siis me olime, et ah, tõesti? Okei. Me igatahes panime kotid selga ja hommikul olime kohal ja täpselt see kellaaeg, mis ta ütles, oli väljasõit," sõnas Väliste.

Ainult naeratus tüdrukuid kaubalaevadele sõitma ei aidanud, laevnikele mõjus üks teine asjaolu. "Meil oli jube hea trump tegelikult. Me ütlesime, et me alustasime Eestist ja siis kõik arvasid, et issand, te olete juba nii kaugelt hääletanud," rääkis Väliste.

"Neile meeldis meie plaan, et me tahame jõuda nelja nädalaga Portosse ja inimestele meeldis see mõte – lõpuks need vähesed, kellele see mõte meeldis – et nad saavad aidata," lisas Tamm.

Rääkides ohtlikest olukordadest, siis oli Välistel üks juhtum, kui tüdrukud läksid 14-tunnisele sõidule.

"Ütleme, esiteks päris tormiga välja ei minda, et inimesed on ikkagi seilajad, kes seal peale võtavad, et kes pere ja laste ning koerte peale mõtlevad, eksole. Aga oli selline olukord, et jäime öö peale. Pereisa, kapten oli väsinud, läks alla magama. Ja mina tema naisega jäin siis öövalvesse. Ja naine läks ka alla toimetama sinna midagi. Me olime mere peal, me olime sõitnud mingi juba kuus tundi ja mere peal on mereteed, kahesuunaline liiklus," rääkis Väljaste.

"Ja ma vaatan, et suured kaubalaevad, kõik tihe liiklus ja siis ma hüüan kõva häälega, hoiatan siis, et nii, poolteist miili jäänud, miil jäänud, pool miili jäänud, tulge juba ülesse keegi, et noh, autopiloodil on enamasti paat, et nii pikalt ei jõuagi roolida. Ja siis ma olin nagu kohe valmis maha võtma selle ja haarama rooli, et vaatasin, et mingi suur laev läks juba päris lähedalt mööda ja siis sel hetkel, kui see laev läks mööda, siis kuidagi me olime läbi saanud sealt sellest teest teisele poole niimoodi risti."

"Meil oli kahesuunaline liiklus, me niimoodi risti panime läbi selle paadiga ja siis jõuab see pereisa üles, unine selline, et mis toimub, mis toimub, ja ütles, et oh, juba olemegi möödas ja võttis ja keeras tagasi ja mina olen niimoodi, et mitte et šokis, aga väga lähedal. Ma mõtlesin, et kas sa ei saa üldse aru, mis praegu toimus, see oli nii tõsine, ohtlik olukord," rääkis Väljaste. Samas ütles ta, et kui vaja olnuks, siis ta oleks ikkagi paadi juhtimisega ka vajaduse korral hakkama saanud. "Jaa, paadil on ka rool, keerab sinna, kuhu pöörad."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: