"See ei ole isegi mingisugune füsioloogiline kaatrisündroom. Katerfrühstück ehk pohmakas eesti keeles. See on see nõks, et surmahirm tuleb. See võib tulla erineva koha peal ja see on ka kõige efektiivsem abimees," rääkis Simm "Vikerhommikule".

Sellest on tema sõnul raske rääkida. "Kõik need jutud: koputamised südametunnistusele, lapsed ja naised, töö ning kodumaa teenimine. Kena jutt kõik, aga see, mis kindlasti aitab, on just see, et [hirm selle ees, et surete ära] või see, mis järgneb, ei ole see elu, mida sa ise eluks peaks," selgitas ta.

Simm rääkis, et tema jaoks oli murdepunkt see, kui ta ei suutnud segu süütundest ja füüsilisest raskest seisust, mingisugusest kohusetundest – mis mitte ei nõrgene, vaid tugevneb – enam taluda.

"See segu muutub minu jaoks liiga ohtlikuks, sest et see seisund teeb vahetevahel kõik tunded tuhmiks, aga teinekord hoopis teravamaks, valulisemaks. On inimesi, kes roomavad tööle kohale kas või neljakäpukil. Iseküsimus, mis neist seal kasu on."

Tema sõnul on sellisel hetkel väga oluline, et leidub inimene, kes sulle veidigi mingisugust toetust annab. Kas või telefoni teel. "Kui saada üle sellest piinlikkustundest – mis on muuseas väga levinud, sest mis seal teistele tunnistada, isegi endale on seda tunnistada küllaltki ebamugav."

Aga kui on inimesi, kes seda tunnistavad, siis on Simmi sõnul ka palju kohti, kust saab abi. "Ma isegi taoksin endale vastu rinda, et minul vedas nii, et ma sain järsult maha jätta. Aga juhtub, et seda tuleb teha mitu korda. Siin ei taha ka kedagi noomima ja heidutama hakata." Simm ütles, et tal ei ole olnud ühtegi tagasilangust, ka isegi mõtet seda teha.

Abi sai ta grupiteraapiast. "Mina läksin kõige lihtsamat teed pidi – üksi ei ole kerge minna, hea, kui keegi on kõrval – ja mina läksin AA-sse. Mul oli üks kolleeg, kes mind sinna viis. 18–19 aastat seal olnuna võin öelda, et ärge mitte midagi karte, ärge mitte midagi häbenege."

AA-s ootavad ees inimesed, kes saavad teist aru, isegi kui sõnagi ei räägi, lisas Simm. "Kui loodus või kes tahab, või jumal seda soovib, siis juba esimesel korral tunnetad seda, et ahaa, ma olen keskkonnas, kus mind mõistetakse paljalt silmavaatest ja saad aru, et sa ole mingis mõttes erandlik. Aga eks need piinad ole igal ühel väga individuaalsed. Aga teise kohal pealt on nad ikkagi sarnased, lõpptulemuse osas."

Simm käib jätkuvalt grupiteraapias. "Käin ikka, jah. Siin on mu teine põhimõte, et väike hirm peab olema selle ees, et sõda uuesti algab. Aga teine asi on ju see, et tunned mingit kohustust seda teha, sest ise oled sellest abi saanud."

Kuigi Simm kartis sarnaselt teistele endasugustele, et endised sõbrad tema ümbert pärast elumuutuse tegemist kaovad, siis nii tegelikult ei olnud.

"Paljud kardavad, et nii võib juhtuda, aga tegelikult nii ei ole. Hakkad nägema maailma veidi teistmoodi. Mõni on rääkinud, et ta on muutunud nende inimeste suhtes, kes võivad tarvitada alkoholi ilma probleemideta, karedaks. Aga minul seda tunnet ei ole," rääkis ta. "Muidugi, kui ma tean, et mingil sõbral on mingisugune probleem, siis ma talle napsipudelit kummutist välja ei too, aga kes on külma saanud ja kui ma tean, et tal ei ole mingisuguseid jamasid, siis miks mitte."

Seda, et talle alkoholi pakutakse, ta muidugi alguses pelgas. "Aga ei ole, kuidagi väga lihtsalt saadakse sellest aru. Eriti hullusti ma kartsin, et kui tuleb kuhugi Venemaale festivalidele sõita, siis seal on see, et on kohustuslik, aga ootamatult oli täiesti vastupidine reaktsioon. Ei pea hakkama isegi midagi valetama, ütled lihtsalt, et ei, ma ei võta ja jutul lõpp."

Üks põhjuseid, miks Simm otsustas oma kogemusest oma nimega Kivimaa raamatus rääkida, on see, et anda teadmine, et abi on olemas.

"Need, kes tunnevad, et võiks nagu maha jätta, et nad saaksid aru, et sama palju, kui on maailmas inimesi, kes neid mingil moel inspireerivad või kambajõmmid on, kui on vaja poe taha sirelipõõsasse sarvikut kulistama minna, sama palju on neid, kes võivad neid aidata risti vastupidises suunas."