Juudi anekdootide raamatu autor: nalja on visatud isegi holokausti üle
Iisraelis elanud ja ivriidi keelt valdav Margit Prantsus andis välja raamatu "Kommenteeritud juudi anekdoodid", kuhu on kogunud kokku iseenda ja teiste räägitud ning kogetud anekdoodid ja elulised juhtumised. Prantsus märkis saates "Hommik Anuga", et juudid ei pelga naerda ka väga valusate teemade üle – nalja on visatud isegi holokausti üle.
"Mis mulle eriti meeldib, on see, juudi hoomor on peen. Kes otsib sellist jämekoomikat, jalaga tagumikku, siis see ilmselt sellest anekdoodiraamatust ei endale sobivat nalja ei leia. Aga juudianekdoodid on selliselt mõnusalt sarkastilised. Tuuakse välja sõnade peensused, valesti arusaamised. Ühesõnaga peen huumor. Mida ma väga imetlen, on see, et juudid ei pelga naerda ka väga valusate teemade üle oma elus. Ma arvan, et ei vaja selgitamist, mis on holokaust – ka selle üle on tehtud nalja. Ma olen kindel, et nendes rasketes tingimustes kui tehti nalja, aitas see natuke paremini päeva õhtusse saata. Seda on eluga pääsenud ise tunnistanud."
Prantsus tõi kohe näiteks ka ühe anekdoodi sellest vallast. "Kaks juuti plaanivad teha Hitlerile atentaati ja tulevad tänavanurgale, kust Hitler peaks läbi sõitma iga päev kell 12. Tulevad sinna hambuni relvastatult. Aga Hitlerit ei tule. 15 minutit on juba läinud, ikka ei tule. Lõpuks nad hakkavad juba omavahel rääkima, et "Jumal hoidku, ega temaga midagi juhtunud ei ole?!""
Aga on palju ka elulisi nalju. "Kaks sõpra kõnnivad, jõuavad ühe sõbra paraadna juurde. Too teeb sõbrale viisakusest ettepaneku – sest sõber ei plaani ära minna, juutidel on see probleem nimelt, et kui on aeg ära minna, siis ei minda ära – ja siis ta ütleb sõbrale, et "Ei tea, tuled üles ka, jooks midagi?" ja siis sõber ütleb vastu "Miks ei". "Aa, no kui ei siis ei" ja läheb kiiresti uksest sisse."
Prantsus rääkis, et ta ei hakanud seda kogumikku tegema plaaniga teha anekdootide kogumik ja hakata nalju otsima. "Ma olen tegelenud sellega aastaid. Elust enesest on tulnud anekdoodid. Väga võimalik, et ka see lugu on pärit elust enesest – kusagil Iisraeli suurlinna äärelinnas üks neiu pargib autot, aga niimoodi, et ajab ühtepidi ja läheb kõksti vastu seina, ajab teistpidi, siis vastu teist autot. Ja siis üks jalutav vanamees näeb seda pealt ja ütleb, et "khm, kas madaam pargib kuulmise järgi"."
Ta märkis ka, et tal tuli endalgi ette naljakaid olukordi. Tegelikult oli tal isegi pidevalt naljakas. "Kui ma läksin hommikul kodust välja, siis juba mingi naljakas asi juhtus. Kuna inimesed on teistsugused, temperament on teistsugne, siis inimesed käituvad juba teistmoodi, juba see oli mõnikord naljakas.