"Autolehe" toimetaja Kristjan Ojang oli endale soetanud 1997. aasta Volvo V40'e. "Kaheliitrine bensiinimootor, automaatkäigukast ja endalegi üllatuslikult hästi ägeda lisavarustuspaketiga, siin on kiirusehoidik, udutuled ja konditsioneer, 1997. aasta auto kohta väga palju varustust."

"Ta on selline ehe kunstitaies kaugelt vaatamiseks, lähedalt tulevad veakohad välja, aga kaugelt on täitsa kena," sõnas Ojang ja tõi välja, et kasutatud autot ilma kriimudeta ei ole võimalik leida.

Margus Pipar oli endale ostnud 2000. aasta Honda Accordi, millel on 1,8 liitrine mootor ja pea null varustust. "Ainult kesklukk ja seda peaks ka uksest keerama," ütles ta ja tõdes, et nii vanade autode puhul on kõige tähtsamaks faktoriks just kere. "Korras kerega autot on väga raske leida."

"Ta ei taha soojaks minna," tõi Pipar välja ühe põhilise vea ja selgitas, et termostaat on vale ning kindad peab autos käes hoidma. "Kõige erilisem asi on see, et kui siit raadio mängima panna, siis tagant jookseb antenn elektriliselt üles."

"Autolehe" tegevtoimetaja Tõnu Korroll ostis endale BMW 520i. "Sellega oli niimoodi, et ega ta ideaalses korras ei ole, aga sõidab väga pehmelt ja mugavalt," sõnas ta ja lisas, et tuleb väga kiire olla. "Kui tuleb selline kobe asi müüki, siis tuleb kiirelt reageerida."

"Auto on 12 aastat olnud sama omaniku käes Paides ja Eesti ajalugu ei näita, et tal oleks selle aja jooksul avariid olnud," tõdes ta ja tõi välja, et tänaseks on tema auto juba ka remondis käinud. "Auto maksis 799 eurot, aga remondile kulus 160 eurot."

"Autolehe" peatoimetaja Kristjan Sooper oli endale saanud kõige väiksema auto. "Daewoo Matiz 1999. aastast, me tahtsime, et meie seltskonnas oleks ka üks vähe imelik auto," selgitas ta ja mainis, et kaubanduskeskuse kitsad parkimiskohad ei ole enam mure, sest tal on alati palju ruumi.

Auto eest käis ta välja 550 eurot, aga esimese proovisõidu käigus oli selge, et tuli teha mõned väljaminekud. "Rattalaagritega oli probleem, need tuli vahetada ja see lisas hinnale umbes 100 eurot."