Saarte Hääl: külamees leidis juhuslikult tsaariaegse vahvlimasina
Viidu külas elav Ain Vammus avastas enda sepikoja kraami hulgast ajaloolise köögitarviku, hilisema uurimise käigus selgus, et tegemist on 19. sajandist pärit vahvliraudadega.
Kotkamärgiga rauad leidis Vammus oma kodu juures asuvast sepikojast ja ilmselt olid need sinna sattunud tänu tema isale, kes taoliste vanade asjade vastu omal ajal suurt huvi tundis, kirjutas Saarte Hääl. Sepikojas leiduva kraami hulgast tulid rauad välja, kui Ain seal hiljuti korda looma asus.
Leiu pildi riputas sotsiaalmeedias tuvastamiseks üles Aini tuttav, kelle küsimuse peale, millega tegemist, pakuti kahte asja: kas vahvlirauad või pitseritangid.
Saarte Hääl näitas raudade pilti ajaloolastele, keda huvitav kotkapildiga ese mõnetisse elevusse ajas. Saaremaa muuseumi peavarahoidja Priit Kivi kaldus esimese hooga vahvliraudade poole, ent saades teada, et läbimõõt nende laiemas osas ei ületa 10 cm, hakkas ta selles kahtlema. Samas näitas selline mõõt, et pitseri jaoks on seda liig palju.
Mandril tegutsevate ajaloolastega asja arutanud, sai Kivi pildi aga selgemaks ja kinnitas õige pea, et tegu ongi vapikotkaga vahvliraudadega. Muuseumi peavarahoidja sai kinnitust, et sellised vahvlirauad on olemas ka Eesti ajaloomuuseumil ja seal on neile peale märgitud Tuula 1888. "Aga see muidugi ei tähenda, et need oleksid samal aastal samas kohas tehtud. Neid võidi ka mujal teha," arvas Priit Kivi.
Täiesti kindlalt võib tema sõnul aga öelda, et tegu on ikkagi 19. sajandi ehk tsaariaja vahvliraudadega. "Olidki sellised vapikotkaga," nentis ta.
Tavapäraste vahvliraudade kohta tunduvad need siiski ülearu peened, ent Priit Kivi sõnutsi võisid need natuke nagu uhkuseasjad olla küll. Seega võidi sääraseid raudasid kasutada ilmselt kuskil lähedal asuvas mõisas. “Meie muuseumis on ka kolm paari vahvliraudu, aga neil ei ole sellist mustrit peal,” tõi Kivi välja leitud raudade erilisuse.
Eesti muuseumide kiirpäring näitas neid tema andmeil umbes paarkümmend terve Eesti peale. “Ma ei tea, kui palju neid vahvleid toona tehti, aga ilmselt natuke ikka tehti,” naeris Kivi.
Põneva leiuga on Priit Kivi hinnangul aga kahtlemata tegemist. Vahvlitegu käiski tema sõnul tol ajal nii, et tainas pandi raudade vahele, vajutati need kinni ja kuumutati siis lahtisel tulel. Seejärel keerati rauad ringi ja kuumutati neid ka teiselt poolt.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Saarte Hääl