Film räägib loo kuueaastasest Leelost, kelle ema Helmes saadetakse stalinistlike repressioonide käigus aastal 1950 Siberi vangilaagrisse. Ema tagasi ootav väike tüdruk peab õppima, kuidas jääda iseendaks, vaatamata kodumaal toimuvatele süngetele ja kohati ka tragikoomilistele sündmustele, vahendas erisaade "Sajaga juubeliaastasse".

"Tegelikult on see tõsisest ajast, väga raskest ajast, mille me oleme üle elanud. Seda raamatut kirjutades oli mul kord väga ränk ja õudne tunne, mõelda, et millest me läbi oleme tulnud, millistest kuristikest üle tulnud nii, et me ei ole märganud lapsena," selgitas Tungal.

Film keskendub 1950. aastatele, kuid Tungal ei usu, et laste elurõõm sõltub ajastust, kus nad elavad. "Lapse õnnelikkus ei sõltu sellest, kas ta sööb margariinileiba või kalamarjaga hõrgutisi. Lapse elurõõm sõltub sellest, kui ta ümber on inimesi. Kui vähemalt üks inimene temast hoolib ja ta tunneb, et on hetkel kaitstud," rääkis Tungal.

Tungal ise oli 3,5-aastane, kui ema ära viidi. Ema koju ootas väike laps neli ja pool aastat. "Muidugi ei saa öelda, et mu lapsepõlv oleks muretu olnud, seda varjutas pidev ema ootamine," tõdes Tungal.

Iseendast kirjutamist alustas Tungal juba tudengieas poeemina. "Tegelikult on selle raamatu kangelased täiskasvanud, kes elasid selle raske aja üle ja neile andis jõudu see, et me olime nende lapsed. Oli vaja kasvatada uus sugupõlv üles ja rääkida neile, mis oli enne ja mis tegelikult toimub, sest ajalooraamatud olid täis hoopis teistsugust juttu," rääkis Tungal loo ideest.

Filmi esilinastus on aastal 2018, mil Eesti tähistab oma 100. sünnipäeva.