Oled suure osa oma elust elanud laval. Mis tunne on olla suurel laval, suure publiku ees, olla jumaldatud ja kogeda tõelist aplausi?

Seda on väga raske sõnadesse panna tegelikult. Seda tunnet on keeruline kirjeldada. Selleks baleriin seda teebki. See on selline väga erakordne tunne.

Kui mõtled balletile, siis ikkagi tuleb esimese asjana pähe "Luikede järv". Kas musta ja valget luike tantsib alati üks ja sama baleriin?

Enamjaolt jah. Tavaliselt küll. Aga on ka selliseid redaktsioone, kus on teinud erinevad baleriinid. Mul endal on olnud sellega selline story, et Inglismaal üks naine tuli piletikassasse pärast etendust ja ütles, et ei ole aus, te petate publikut - see ei olnud Age Oks, kes tantsis musta ja valget luike. Ta oli veendunud, et must luik ei ole mina. See oli minu jaoks parim kompliment üldse, mis saab olla. Need peavadki olema hästi erinevad rollid.

Kui palju on laval tegelikult päris armastust ja päris kirge? Kui mõelda, et balletis on ju laval noored inimesed?

No ikka on. Ma omast kogemusest võin öelda, et see oli alati siiras. Loomulikult alati ei saa tantsida selle partneriga, keda sa armastad. Siis loomulikult inimesed nagu näitlejadki - see on see näitlejameisterlikkus, mis peab välja lööma.

Baleriinid peavad tegelikult ju väga noorelt hakkama tegema selliseid rolle laval, millest võib-olla inimene saab aru alles siis, kui ta on vanem. Aga kui ta on juba vanem, siis ta enam ei tantsi. Kuidas on võimalik teha selliseid vanainimeste rolle väga noore inimesena?

Eks see tulebki kogemusega. Iga roll on tegelikult omal ajal. Ma näiteks enda karjäärist võin öelda, et ma elasin hästi pikalt üle. Tahtsin tantsida "Manoni" väga ja juba mõtlesin, et see ei juhtugi ja siis see juhtus täiesti karjääri lõpus. Siis ma sain tegelikult aru, et see oligi täiesti õige moment. Ma ei oleks kindlasti tantsinud seda rolli 20-aastasena sellisena nagu siis hiljem.

Inimesed, kes tegelevad balletiga, nad on tegelenud sellega lapsest saati. On olemas selline väljend nagu "peast baleriin" - sa elad oma suletud maailmas ja hakkad treenima selleks, et meeldida. Meeldida õpetajale, meeldida oma partnerile, meeldida publikule. Selline elu, kas see mõjutab ka inimese iseloomu ja kuidas saada staariks nii, et see sind ei lõhu inimesena?

Eks ta ongi keeruline ja vaimne test. Igaüks ei peagi vastu sellele elukutsele. See on nagu pidev kriitika. Et kuskile edasi minna, pead iga päev taluma kriitikat, et paremaks saada, ja väga aus olema iseendaga. Eks ta ikka on mingis mõttes ka hävitav, inimesed ja tantsijad näevad sellega vaeva. Autasu on võib-olla see etendus laval. Kui see läheb korda nii nagu sa ise soovid ja publikule meeldib, siis see on see, mille nimel sa seda teed.

Mõnikord balletietendust vaadates on kõik justkui väga hästi, aga see asi sind absoluutselt ei puuduta. Mõnikord ei tantsitagi nii väga hästi, aga see lugu läheb sulle väga südamesse. Mis lõppude lõpuks on see, mis teeb etenduse heaks?

Emotsioon on kõige olulisem. See ongi selle kunsti juures eriline, et me peame olema nii füüsiliselt hästi tugevad kui ka vaimselt. Arvan, et kui publik vaatab, siis puhttehnilisest küljest paljud ei tea, kuidas peaks olema õige või vale, aga kui sa seda õigesti ei tee, siis seda on ka näha. Emotsioon on see, mis läheb inimestele hinge.

Kas sul on ka mingisuguseid kiikse, mida sa tunned, et need on absoluutselt baleriini kiiksud?

Oma kiikse on ikka. Mul oli selline rutiin, et varvaskingade väljavalimine võttis mul terve tseremoonia. Tavainimene ei saanud üldse aru, et misasja sa teed, sul on kümme paari varvaskingi, võta ühed ja mine tantsi. Aga see on täpselt see, et õige tunnetus peab olema.

Mis selle õige tunde annab?

See on iga kord erinev. Sa proovid seda kinga ja võib-olla eile ta oli sulle jube mugav, aga täna ta enam ei ole nii mugav. Sellel päeval ta peab sulle sobima, sest sa tead, et sul on väga suur vastutus. Kõik peab olema ideaalne.

Kas nende peal tantsimine on valus?

Tegelikult on küll, aga sellega harjub ära. Kõik varbad on plaasterdatud, et ei tekiks villid ja veri ei jookseks kuskilt.

On sul olnud ka hirmu etenduse eel, et äkki ma ei jõua täna lõpuni tantsida?

On küll jah. Kas just lõpuni, aga on teatud tükid etenduse sees, kus paned endast täiesti maksimumi välja. Võib-olla need ei olegi ajaliselt väga pikad - üks baleriinisoolo võib olla poolteist minutit, aga selle jooksul sa pead nii tehniliselt kui ka vaimselt sooritama selliseid asju, mis on füüsiliselt eriti rasked. Siis tundub, et kas ma ikka suudan?

Nüüd jõuame selle juurde, et tervis - see, mida loodus on pakkunud, see on ju väga valus küsimus baleriinidele. Treenid võib-olla kogu elu ja mitte kellekski ei saa. Kuidas sellest üle saada?

Kuidas kellelgi, kuidas keegi vastu peab ja kuidas keegi üldse jõuab sinna. See on täiesti looduse and, kuidas on puhtfüüsiliselt väga andekaid inimesi, aga millegipärast nad ei suuda sinna tippu jõuda. Või on vastupidi - füüsilised eeldused on mitte kõige paremad, aga inimene siiski saavutab midagi erakordset. See on nii individuaalne. See vist sõltub mitmetest komponentidest kokku pannes. Kui see töötab, siis see töötab.

Kas sina oled oma kehaga rahul?

Ei!

Mis siis on halvasti?

Eks ta ikka on selline enesekriitika. Kunagi ei ole see päris, mis oleks võinud.

Maia Plissetskaja tantsis veel 80-aastaselt. Kas sa kujutad ette, et võiksid 80-aastaselt veel lavale minna? Võib-olla siin mõned aastad mõtled veel ja hakkad uuesti trenni tegema?

Teatud rollis võib-olla. Nagu öeldakse - ära kunagi ütle ei. Teatud rollides, aga kindlasti mitte päris nii nagu tema seda tegi. Ma sellises klassikalises stiilis võib-olla enam mitte.

Londonis on ühelt valguskunstnikult küsitud, et mis on kõige ilusam valgus. Tema vastus oli kiire: see on päikesevalgus. Mis on kõige ilusam liigutus, mida inimene teeb?

Hingetõmme.

Ei olegi vaja treenida? Piisab hingetõmbest?

Ma näen seda lavaliselt.

Sul on väike tütar. Kujutad sa pilti, et temast võiks saada baleriin? Kas sa tahad seda?

Temast ei tule, ma arvan, baleriini. Aga ma tahaks, et ta teeks seda, mis talle on hingelähedane.

Intervjuudesari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 30. detsembril.