Lydia Koidula traagiline eraelu: ravimisõltuvus, rinnavähk ja Eesti-kauge abikaasa ({{commentsTotal}})

Paljud ei tea, et isamaalisel poetessil Lydia Koidulal oli äärmiselt keeruline eraelu, ta lõpetas uimastisõltlasena ja tema lapsed kasvasid venekeelseteks. Kui siiani arvati, et Koidula järglased ei hoolinud Eestist ja Eesti riik ei hoolinud neist, siis tuleb välja, et noorem tütar taotles ja sai Eesti kodakondsuse.

Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Emilie ja Johann Voldemar Jannseni perre. Tema isa oli pideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja ja juba teismelisena oli Lydia isale abiks Postimehe väljaandmisel. Varastes kahekümnendates kasvas Lydia roll veelgi, kui papa Jannseni hakkas vaevama reuma, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

"Mis oli tõeline koorem, sest toimetuses ju rohkem töötajaid ei olnud. Lydia pidi peale selle, et ta kirjutas ajalehele, pidama raamatupidamist, ta saatis kirju välja," rääkis Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink. Koidula biograafia autor Malle Salupere lisas, et Koidula oli oma tervise täielikult ruineerinud.

Värskelt ilmunud Koidula eluloo raamatu autor Malle Salupere rääkis, et kuigi ka Lydiat näris vargsi sama haigus mis isa, paistis väljapoole kõik enam kui hästi – isa ja tütar andsid välja Postimeest, mille mõju kasvas mühinal, koos korraldati Tartus Eesti esimene üldlaulpidu ning Vanemuise seltsis toodi lavale Koidula kirjutatud "Saaremaa onupoeg", mida loetakse Eesti teatri sünniks. Avalikkuses kinnistus tema kirjanikunimi Lydia Koidula. Isiklikus elus poetessil aga sugugi nii hästi ei läinud.

"Pärast Eesti teatri sündi Lydia oli oma kuulsuse tipul võiks öelda, teda imetleti, kui andekas naine, mehe mõistusega, võib-olla teda isegi kardeti," rääkis Trink.

Ja Lydial, kes jõudis kolmekümnendate ligi, oli hirm, et äkki ta jääbki ilma abielu õnneta. Viimaks palus Koidula kätt temast kaks aastat noorem meditsiiniüliõpilane Eduard Michelson. Läti päritolu noormees ei rääkinud silpigi eesti keelt ning teda jätsid värske pruudi isamaalised vaated külmaks. "See oli tragöödia kogu Eesti avalikkuse jaoks," arvas Trink.

Eduardist sai sõjaväearst-günekoloog ja kroonu suunas ta Peterburi külje alla Kroonlinna, Lydia sõitis kaasa. Tartusse jäi maha Emajõe ööbiku kogu ühiskondlik elu, uues kodus räägiti isekeskis vaid saksa keelt ja eestimeelseid aateid ei tohtinud jutuks võtta. "Kodus, kui üldse tekkis lahkhelisid või tülisid, siis need olid rahvuslikul pinnal. Michelsonile ei meeldinud, et Koidula tegeles eestlusega," rääkis Salupere.

Elmar Trinki sõnul arvas Eduard, et tema äiapapa ja tema naine külvavad rahvuste vahelist vaenu. "Siin tuli olla Koidulal see, kes seda kogu aeg tasandas või lihtsalt kodus välditi neid teemasid, see oli kodus tabu. Ja nii ei saanud tütred midagi ema aadetest ja mõtetest teada, ainult seda, et ta kirjutas rahvuste vahelist vaenu õhutavaid luuletusi," selgitas Salupere.

Aasta pärast abiellumist sündis esimene laps Hans Voldemar, kellele ema pani suured lootused. "Temast pidi saama ikkagi tubli estomaan ja rahvuslane. Ja Koidula püüdis ka pojale kindlasti eesti keelt õpetada ja laulis talle Eesti laule, valmistas ette eestikeelset kogumikku, lastelaulude ja jutukestega," ütles Salupere.

Kaks aastat hiljem, 1876 sündis pere teine laps Hedvig. Kui isa Eduard sai kutse stažeerida Saksamaal ja Austrias, läks naine koos vanema lapsega kaasa. Vaid neljakuune Hedvig jäeti Tartusse vanavanemate hoida. Just välisreisi ajal märkas naistearsti haridusega abikaasa Lydial esimesi rinnavähi märke. "Tol ajal oli see diagnoos surmadiagnoos, sest ega seal ravi päriselt ei olnud, võis ainult edasi lükata," ütles Salupere.

Viinis tõi Lydia ilmale kolmanda lapse Anna. Taas tõttas appi papa Jannsen, kes tõi Lydia koos kahe väikese lapsega kodumaale. Veel enne, kui Eduard perele järele jõudis, haigestus pere esimene laps Hans Tartus sarlakitesse ja suri.

Edasi ei läinud sugugi lihtsamaks. 1880 tabas papat ajurabandus, isa haigestumise järel algas peres ehteestlastlik tüli varajagamise üle. Mõni aasta hiljem tõi Koidula Kroonlinnas ilmale neljanda lapse, poja Maximilliani, kes suri vastsündinuna. Selle kõige taustal pidas naine rasket võitlust rinnavähiga, teda opereeriti kaks korda ja mõnedel andmetel eemaldati tal vasak rind.

"Koduste toimetuste aegu ta kukkus keldri luugist alla ja haav rebenes lahti, see oli kaenla all, ja see enam ei paranenudki. Valmistas kohutavat piina kogu aeg. Ja siis tulid need kannatuste aastad," rääkis Salupere.

Kannatuste aastad

Koidula vaevles tihti depressioonis. Tütarde mäletsustes oligi ema pidevalt haige. "Muidu ta lastega sai kiiresti kontakti ja armastas lapsi, aga oma lastega tal nähtavasti väga lähedast vahekorda ei tekkinud. No juba sellepärast, et need nägid teda ikka ja mäletasid teda haigena. Kui tal oli juba väga halb tervis ja ta oli nende morfiumisüstide tõttu narkomaaniks muutunud," tõdes Salupere.

Võitlus vähivaluga tegi Koidulast opiaadisõltlase, kes vajas mitut süsti päevas. Kurnatud poetess suri 1886. aastal rinnavähki, kui tema tütred olid vaid kaheksa- ja kümneaastased. Abikaasa Eduard ei võtnud kunagi uut naist ja pühendus tütardele.

"Kõigepealt püüdis ta neid igasugusest eestlusest eemale hoida. Ja nii tütred ise, teadsid, et ema oli eestlane ja isa sakslane, aga nemad lugesid ennast venelasteks. Sest põhiliselt said nad Vene hariduse ja omavahel rääkisid vene keelt ja nende omavaheline kirjavahetus on ka venekeelne. Kuigi mõlemad said väga hea hariduse ja rääkisid õige mitmeid keeli," rääkis Salupere.

Kas Eesti läbi aegade kuulsaima poetessi Lydia Koidula lapsed olid Eesti kodanikud ja otsisid oma juuri, või sulges ennesõjaaegne Eesti riik nende ees ukse, nagu väidavad mõned allikad, oli küsimus, mida algselt "Pealtnägija" uurima hakkas. Eesti keelt ei õppinud kumbki tütar kunagi selgeks. Noorem, Anna suundus enne revolutsiooni õppima Pariisi Sorbonne’i ülikooli arstiks, kuid kaotas hiniinimürgituse järel sisuliselt silmanägemise. Katkestanud õpingud, reisibsta Euroopas, elas kaks aastat koguni Alžeerias ja maandus lõpuks Firenzes, kus leidis tööd koduõpetajana. Kontakt perega katkes.

"1932. aastal oli ta väidetavalt, kas trammis või tänaval kuulnud veidrat keelt, mis talle nagu midagi oli meenutanud. Ja selgus, et see on eesti keel, selgus, et tegemist on eestlastega ja siis ta oli küsinud, et kas nad teavad üht lehetoimetajat, kes andis välja sotsialistlikku ajalehte. Seda muidugi ei teadnud, keegi ei osanud kuidagi meelde tuletada, mõelge, Jannseni surmast oli ju kui palju möödas, üle 40 aasta. Ja siis ta oli öelnud, et äkki teate midagi Koidula nimest," ütles Trink.

Eestis tekitas see juhukohtumine pisikese sensatsiooni. Annale organiseeriti korjanduse abil sõit Maarjamaale. Ta elas Eestis 1934 kuni 1944, mil lahkus siit Saksa okupatsiooni lõpus Saksamaale ja hiljem tagasi Itaaliasse. Eesti keelt ta selgeks ei saanud ja tundis end ema kodumaal võõrana. Tema meelsus väljendus näiteks 1935. aastal Nõukogude Venemaal elavale õele saadetud kirjades.

"Kaks aastat tagasi siin veel sellist marurahvuslust polnud, aga nüüd topitakse seda siin koolides nii et oi-oi-oi. Vahel kui hakkad vaidlema, oh häda, sa oled isamaa vaenlane ja kahjur, kuna tahad pöörata meid tagasi Saksa ikke alla," tsiteeris Salupere.

Kirjandusmuuseumis säilinud dokumentidest saab teada, et Firenzes suhtelises viletsuses elanud Anna jäi lõpuni Tsaari-Vene kodanikuks. Anna suri 1965. Teisest õest Hedvigist on teada vähem, kuid vanadest artiklitest selgus, et ta tahtis Tartu rahu järel kasutada õigust saada Eesti vabariigi kodanikuks ja opteeruda ehk pöörduda Nõukogude Venemaalt oma sünnimaale.

"Nad pidid seda kuidagimoodi tõestama, selleks sobis sünnitunnistus, ristimistunnistus, vanemate sünnitunnistus, kui isik ise oli juba Venemaal sündinud," ütles ajaloolane Eli Pilve.

1931. aasta Vaba Maa artiklist selgus Hedvigit tundva inimese ümberjutustusest, et vahetult pärast iseseisvust oli ta Eesti riigilt palunud kodakondsust ja esitlenud end Jannseni lapselapsena. Nii uskumatu kui see ei tundu, salgasid sugulase ta maha. "Küsitleti kaheksat Tartu Jannsenit, kes kõik väitsid, et nad ei tunne teda, sealhulgas ka Eugen Jannsen, tõenäoliselt, Koidula vend. Ta tõenäoliselt kartis, et tal tuleks hakata õetütart üleval pidama," ütles Salupere.

Vanem tütar sai Eesti kodakondseks

Opteerumist uurinud mälu instituudi teadur Eli Pilve kammis "Pealtnägija" palvel läbi rahvusarhiivi ja leidis seni avastamata dokumendid. Selgus, et Eesti kirjanduse selts tegi 1923. aastal järelepärimise siseministeeriumile, et teada saada, kas Koidula tütred on kodumaale jõudnud ja kellel on Koidula loomingu üle otsustusõigus.

"Nendest tütardest üks, Hedvig Michelson on Eesti kodakondsust taotlenud ja Eesti kodakondsusesse on tema ka vastu võetud, kuid venelaste poolt selleks mitte tunnistatud puudulikke dokumentide tõttu. See on oletus, aga võib-olla on kiusu tehtud, kes seda teab," rääkis Pilve.

Aga sellega Pilve leiud ei piirdu. Tuli välja, et Hedvig taotles 1935. aastal, samal ajal, kui tema noorem õde viibis Eestis, uuesti Eesti kodakondsust. Kusjuures paberitest käis tema ema nimi korduvalt läbi. Samadest dokumentidest selgus, et ametnikele anti juhiseid sellest mitte avalikult rääkida.

Kui seni arvati, et Koidula tütred ei huvitunud eriti Eestist veel vähem selle väikese riigi kodakondsusest, siis neist paberitest nähtub, et vanem tütar Hedvig sai pärast paljusid pöördeid ametlikult Eesti kodakondseks. Kirjandusloolaste jaoks murendab uus avastus terve sajandi ringelnud müüti, justkui oleks Eesti riik Koidula järeltulijatesse hoolimatult suhtunud.

Teadaolevalt ei jõudnud Hedvig kodakondsuse saamise järel Eestisse ja suri teise maailmasõja ajal blokaadirõngas Leningradis südamerabandusse. Hedvigi käes hoitud hindamatutest Koidula käsikirjadest jõudis vaid osa pärast sõda keerdkäikude järel siiski Eestisse.

Täna võib öelda, et otseseid järglasi Koidulal pole ja lähimad sugulased elavad Saksamaal ega räägi eesti keelt. 

Toimetaja: Rutt Ernits



Eesti Laul
Mart Normet.

Mart Normet paneb tuleval hooajal Eesti Laulu ameti maha

Eesti laulu produtsent Mart Normet teatas saates "Hommik Anuga", et paneb oma ameti maha ja tänavune Eesti Laul ning Eurovisiooni lauluvõistlus jäävad tema jaoks viimasteks. Normet selgitas oma otsust sooviga anda iseendale ja ka Eesti Laulule võimalus arengus edasi liikuda.

elu
Taagepera lossist pärit vana lõikelaud

Lia Virkus kogub lõikelaudu

Kui möödunud nädalal tegi Lia Virkus "Ringvaate" palvel odavaid sööke, siis reporter Hannes Hermaküla avastas tal külas käies tohutu lõikelaudade kogu. Neid on tal üle saja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: