"Tegelikult nad kutsusid vanaema esilinastusele Tallinnasse, aga ta on liiga vana, et nii kaugele minna ja nüüd kino tuli ise kohale," selgitas lapselaps Venjamin Zlobin. Nüüd korraldasid filmi autorid talle üllatuseks Otepääl privaatse kinoseansi.

98-aastane Vieno Zlobina, keda lähedased kutsuvad hellitavalt Mummiks, oleks otsekui mõnest pensionifondi reklaamist välja astunud üliinimene. Särtsakas proua on vaatamata kõrgele eale jätkuvalt hea tervise juures ja nakkavalt optimistlik. Staažikas soome-ugri keelte professor harrastab innukalt kepikõndi, õppis 80-aastaselt arvutit kasutama ja surfab tundide kaupa internetis. Veel hiljaaegu Pärnus üksinda kolmetoalises korteris elanud Vieno hindab üle kõige vabadust, aga sel talvel lõpetas vastupunnimise ja kolis lapselapse juurde Otepääle.

"Muidugi ootan sellest filmist palju. Usun, et see aitab inimestel aru saada, milline elu seal oli," arvas Vieno enne filmi vaatama asumist. Viimased 40 aastat pensionipõlve pidanud Vieno elu erinevatest pöörangutest võiks kirjutada paksu raamatut ja vändata otsa dokfilmi. Seda üllatavam oli, kui septembris linastus Soomes ajalooline draamafilm "Igitee". Stalini võimu ajal Karjalasse emigreerunud välissoomlastest jutustav film on nagu Vieno elu täpne koopia. Ka filmitegijad ise olid hämmingus, kui kuulsid, et üks nende sündmuste vahetu osaline on 90 aastat hiljem ikka veel elus.

Rezissöör Antti Jussi Annila ütles, et kohtumine üllatas teda. "Taas sai tõestatud, et tegelikkus on uskumatum kui väljamõeldis," lausus ta..

"Igitee" hüppab lahti 1930. aastate algusest, kui lääneriike tabab suur majanduskriis. Põhja-Ameerikas elab hinnanguliselt 20 000 soomlast, kellest paljud hakkavad sealses ühiskonnas tasapisi pettuma. Kui Stalin meelitab inimesi vabaduse ja võrdsuse egiidi all Venemaale sotsialismi üles ehitama, pööravad ka paljud välissoomlased pilgu itta. Ajaloolase David Vseviovi sõnul on skandinaavlaste ümberasumine Karjalasse üks üllatavamaid peatükke Stalini-Venemaa ajaloos. Kolhoosides, kuhu pauglased end sisse seavad, kehtivad esialgu vaba maailma reeglid ja kombed. Samamoodi otsustab Kanadas pisikesest Cobalti linnakesest lahkuda mitu söekaevurite perekonda, nende seas ka soomlased Elis ja Emma Ahokas koos tütre Vienoga. Loodava kolhoosi koosseis, majanduskava ja ka nimi pannakse paika juba enne reisi Kanadas. Kauaoodatud reis toimub 1926. aastal, kui Vieno on kuue-aastane. Meresõit üle Atlandi ookeani kestab tervelt kuu. Vieno mäletab kohalejõudmist hästi, väikse tüdruku jaoks oli see nagu tsivilisatsioonide põrkumine.

"Kool oli venekeelne, mul oli raske. Mind vahel kiusati," meenutas Zlobina saates. Tema lapselaps lisas, et esivanemad said väga kiiresti edukaks, nende saagikus oli kordades kõrgem kui kohalikel talumeestel. "Nad tahtsid teha tööd," põhjendas ta. "Eks seal tumedamad pilved kogunesid. Kokkuostu hinnad polnud õiglased, neile tehti külmi arveid, aga nad kuidagi vaatasid sellest mööda. Jah nad tahtsid uskuda, et nad tegid õige valiku, kui läksid sinna maad harima."

1937. aastal arenesid sündmused tormiliselt, suurem osa soome mehi arreteeriti ja viidi hukkamisele – teiste seas ka Vieno isa. "Veoauto kihutas õuele, sealt hüppasid madrused välja. Neil oli nimekiri, keda kinni võtta. Isa puhastas parajasti kaevu, märjad riided seljas. Otsisime emaga isale kuivi riideid, aga neid talle anda ei saanudki. Seisime kõik seal ja nutsime," meenutas Zlobina.

Tänavu kevadel sai valmis Vieno elulooraamat. Üle 100 lehekülje pikk teos ilmus nii soome- kui ingliskeelsena ning pälvis hulga tähelepanu. "Jahmatav, et kui minul oli raamat puhas väljamõeldis, siis leidsime tema ja sain lugeda tema elulooraamatut, kus on kirjas täpselt sama lugu," nentis kirjanik ja stsenarist Antti Tuuri. Režissöör Jussila lisas omalt poolt, et ei suutnud raamatut käest panna. "Ja kui see läbi sai, siis ma nutsin," kinnitas ta.

Filmi lõppedes tunnistas päevakangelanna ise, et film tõi meelde vanad mäletused, aga ta ei kahetse mitte midagi.