Muusikaga üles kasvanud Hendrik rääkis, et praegu kümneaastasele Sebastianile õpetab solfedžot vanaisa Tõnu Sal-Saller. Poiss õpib ka klaverit,
kuigi Hendrik teda selleks ei sunni. "Ma ei käi peale, aga kui sa juba
midagi teed, siis tee seda korralikult," on isa Sebastianile õpetanud, vahendas Vikerraadio saade "Käbi ei kuku".

Sal-Saller rõhutas, et tahtmine ja huvi muusika õppimiseks peab olema lapsel endal, kedagi sunniviisiliselt muusika juurde viia on vale. "Ma ei oota temast pianisti või et temast peaks tulema muusik, aga muusikaga tegelemine on iseenesestmõistetav asi," arvas Sal-Saller.

Hendrik Sal-Salleri ema Anne Velli tõdes, et poeg ise on ainult muusika keskel kasvanud. Pärast oma poja sündi annab Sal-Saller endast rohkem aga ka perele. "Oma muusika sees ta hakkas ennast jagama selle pojakesega. Oma olemuselt on ta minu meelest läinud lahtisemaks ja leebemaks. Ta ei ole kunagi olnud vastupidi, aga tal on alati olnud muusika. Aga nüüd ta näeb muud asja ka peale muusika. Ta on suurepärane isa, täitsa lõpp, milline isa. Ma ei ole sellist isa näinud," kiitis Velli poega.

Sal-Saller tõdes, et pärast lapse sündi läks pilt oluliselt avaramaks. "See jagamine toimus väga selgelt. Kui ma enne olin vast, võib-olla see kõlab rõvedalt, enesekesksem, siis nüüd mitte väga. Sa ei saa enam mõelda ainult enda asjade peale. Mul ei olegi põhjust olnud väga palju kellegi teiste asjade peale mõelda. Ma ajan oma asja, ma ajan oma värki, aga nüüd juba kümme aastat on elus selgelt tekkinud kõrvalsuund, millega ma igapäevaselt meelsasti tegelen," tõdes Sal-Saller.

Lapse kasvatamist õpib Sal-Saller sõprade pealt. "Meie bassimees Urmas on suureks eeskujuks, kes kasvatab kaht tütart ja saab sellega suurepäraselt hakkama," kirjeldas Sal-Saller.

Muusik tunnistas, et Smilersi liikmetega räägitakse igapäevaselt lastest. "Meil ei ole vabakasvatus, et mine ja viska tindipott vastu seina ja see on okei. Nii ei ole. Me räägime, isegi vahepeal hakkab kupli all ära keerama, et lihtsalt räägid ja räägid, aga tegelikult see mõjub jube hästi. Sa näed lapse arengust ka, et temaga on räägitud ja ta ise oskab rääkida, et ta ise oskab ennast väljendada. Ma ei tegele igapäevaselt kasvatamisega, aga ma südamest ja siiralt loodan, et sirgub üks intelligentne ja tore mees. Eks mingid keelud ja käsud peavad olema, aga see ei ole hullult range," kirjeldas Sal-Saller oma kodust elu.

Muusik lisas, et ei pea näpuga järge ajama ka poja koolitükkides. Kui vahepeal asjad ununevad, siis tuleb natuke pragada "Eks ta ongi mõnus udupea," kirjeldas Sal-Saller poega.

Iseseisev laps

Sal-Saller ise oli lapsena äärmiselt iseseisev, jalutades juba kolme-aastaselt üksi lasteaeda. "Seda räägiti mulle kodus ka, et laps on täiesti normaalne nähtus perekonnas. Sinna sa ei pea ennast kuidagi eriliselt keerama või tegema. Ta on normaalne, nagu sina ise. Henrik oli kolme-aastane, mina panin ta hommikul riide,
lükkasin ta uksest välja, laps läks lasteaeda, üksi," kirjeldas ema Anne Velli.

Tee ei olnud pikk, aga ületama pidi kaht suurt autoteed. "Iga hommik läks üksinda, sest mina leidsin, et see on täiesti normaalne, et kolmeaastane laps läheb üksi lasteaeda," ütles Velli.

Sal-Saller meenutas, et tol ajal oli autosid muidugi vähem, kuigi vasakule ja paremale pidi ikka teed ületades vaatama. "Päris hullu ei saanud panna," naeris ta.

Sal-Salleri soontes voolab ka Ukraina veri, sest Velli isa oli Ukraina ohvitser, kes läks oma vanemate eest hoolt kandma ja jättis oma naise koos tütrega Eestisse.

Hendriku isa kohtas Velli, kui mees oli sõjaväest tulnud. "Alguses olime niisama kolleegid, nagu öeldakse, kuidas sõprusest armastus sai. Kui ma 18 sain, kaks nädalat olin 18, oli kohe vaja mehele minna, siis oli hirm, et äkki enam pärast ei võeta," naeris Velli.Hendrik Sal-Saller ema Anne Velliga Autor: Vikerraadio

Muusikust Tõnu Sal-Salleriga elati koos viis aastat, kuid Hendrik tunnistas, et isa on tema jaoks alati olemas olnud. "Isaga on olnud väga tugev side ja ema on olnud õnneks normaalne naine ka, ta ei pannud kätt ette," tõdes Sal-Saller.

Viisakas bändimees

Kooliealiseks saades pidas Sal-Saller elus tähtsaks haridust, kuigi bänditegemise kõrvalt jäi õppetöö aeg-ajalt tagaplaanile. "Ema on öelnud, et rumal mees on kõige õudsem õnnetus maailmas, mis võib olla. See on mind väiksest poisist saatnud, ma olen proovinud oma elu elada nii, et mitte olla rumal mees," põhjendas Sal-Saller, kes lisas, et oli kooliajal lahtise peaga.

Anne Velli kiitis, et hoolimata bändielust ei ole Hendrik kunagi erilist pahandust teinud. "Ei ole mina kordagi oma poega purjus näinud, võib-olla natuke svipsis," lisas Velli.

Sal-Saller lisas, et bändimeeste puhul tähtsustatakse tihti alkoholi ja pahelist elustiili üle. "Aga see on võib-olla meie väikese ühiskonna probleem, sest meil puudub Eestis rokk- ja popmuusika, meil on auk sees. Olid mõned bändid, oli nipet-näpet, aga ta ei arenenud nii nagu mujal maailmas. Nüüd tagantjärele püütakse kõike kompenseerida," selgitas Sal-Saller.

Muusik lisas, et vanemast peast mäletatakse noorust tihti ägedamalt ning seetõttu on aeg-ajalt piinlik lugeda mõne vana muusiku meenutusi noorusest. "Kodus omaette naeran päris palju peenikest naeru, kuidas vennad kujutavad ette, mis meil oli. Oli, mis oli, aga kas on vaja, et kõik oleks olnud nii nagu mujal maailmas," rõhutas Sal-Saller.