"Eks see on töö nagu iga teine, pole valida," ütles Anne Veesaar ja nentis, et seda ei saa pidada päris mehhaaniliseks tööks, aga suudlemine ja armumine laval on vaid selleks hetkeks. "Tuleb mängida tunnet, ükskõik kas see kaaslane on söönud küüslauku, tal on eelmise päeva pohmelli jäägid või tal on ohatis."

Veesaare sõnul tuleb kirge hakata otsima enda seest ja n-ö emotsionaalsest pagasist. "Seda rõhutati meile juba koolis, et korjake oma emotsionaalsesse mälle võimalikult palju elamusi ja kasutage neid õigel hetkel," nentis ta.

"Peab jääma ikkagi professionaalseks, kui lõpeb etendust, lõpeb ka armumine," kinnitas näitleja ning tõi välja, et mõnel korral on siiski juhtunud ka seda, et ootad lausa järgmist etendust, millal saaks jälle kaasnäitlejaga intiimses situatsioonis olla.

"Ma olen näinud, et mõned näitlejad pesevad lausa grimmitoas hambaid või kasutavaid muid värskendusvahendeid, et olla teisele võimalikult vastuvõetav," mainis ta ja lisas, et dramaturgia ei võimalda talle enam väga kiresööstvaid stseene. "Noorest peast tuli neid rohkem ette."