Jimi isa on Ghanast pärit Kofi Ashilevi, kes sattus nõukogude perioodil Eestisse merekooli õppima. 1980ndate esimeses pooles duetiga "Tule, õeke!" tuntuks saanud laulja Siiri Känd-Ashilevi armus võõramaise päritoluga mehesse ning jäi kõigest 20-aastaselt lapseootele. Kuigi Leningradis õppinud mehega peeti visiitabielu kuus aastat, mindi lõpuks lahku suure pauguga, vahendas Vikerraadio saade "Käbi ei kuku...".

"Mul ei ole isaga seoses küll eriti mingeid mälestusi. Mõned üksikud
mälupildid on. Mul on unenäolised mälupildid Lengingradist ja hetkedest, mis
said koos veedetud, aga neil ei ole mingit lugu küljes või konteksti. Ma ei
tunne oma isa. Lõpuks, kui tuli teismeiga ja hakkasin päriselt tajuma seda, et
ma väga eristun tänavapildis kõigist ümbritsevatest inimestest ja pidin selle
kõigega tegelema psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, siis see oli see aeg, kui ma päriselt tundsin vajadust saada mingit tuge isa poolt või taju isaliini
suhtes, aga seda ei tulnud. Siis ma ei tahtnud seda ka ise minna otsima, ma
olin põhimõtteliselt otsustanud, et mul ei ole isa," meenutas Ashilevi lapsepõlve, mis möödus koos ema ja õega.

Jim tõdes, et suureks toeks olid ka vanavanemad ning ta ei tundnud isast otseselt puudust. "Seda ma olen tagantjärele hakanud aru saama, et muidugi mul oleks olnud palju küsimusi ja ma oleks olnud märksa enesekindlam inimene, kui ma oleksin saanud temaga koos kasvada," tõdes Ashilevi nüüd.

Haruldased lapsed

Jimi ema Siiri tõdes, et tol ajal ei olnud klassikaline nähtus, et Eesti haiglas tuleb ilmale tumeda nahaga laps. "Natuke ma sain sõimata sellel ajal, kui ma sünnitasin. Umbes nii, et loomulikult peab kõik mehed läbi proovima. Pärast oli Jim haigla kõige armastatum laps. Ta oli lemmikpoiss nendel. Kui teistel aeti lapsed segamini, siis minu last ei aetud kunagi segamini," meenutas Känd-Ashilevi.

Oluliselt lihtsam oli Jimi õe Sandra sünd, sest arstid mäletasid Siirit hästi. "Ma läksin samasse haiglasse ja Sandra oli üllatavalt valge. Nad küsisid, kas on ikka sama mees. Kui Sandra oleks olnud esimene, poleks keegi sellest aru saanudki, kui ma poleks ise öelnud," naeris Känd-Ashilevi.

Naine tunnistas, et kartis Jimi isa tutvustada ka oma vanematele, mistõttu põgeneti mõneks ajaks koos Mustamäele. Vanemate reaktsiooni kartis Siiri eriti lapsepõlves kogetud range kasvatuse tõttu. "Ma mingi aeg helistasin, sest teadsin, et läbi telefoni ma peksa ei saa. Läksin telefoniputkasse ja teatasin, et nüüd on kõik, ma lähen mehele ja ma ootan last. Muidugi oli siis tükk aega vaikus, aga ema parim sõbranna lohutas ja oskas hästi asju lahendada," meenutas Känd-Ashilevi keerulist perioodi.

Samal hetkel surus Siiri oma mehe taksosse ja siis sõideti vanemate juurde tutvust tegema. Kohapeal selgus, et hirm oli suurem kui tegelikkus. "Ma läksin, tutvustasin ja nad nägid, et ta on ka inimene, mitte ahv Aafrikast. Siis me tutvusime ja kuna ta rääkis päris hästi vene keelt, isegi eesti keelt, said nad suhelda. Isa sõbrustus temaga koheselt," lausus Känd-Ashilevi.

Kuigi Siiri oli oma mehe pärast nõus minema läbi tule ja vee, meenutas naine, et võõrapärase välimusega mehel ei olnud Eestis lihtne. "Vahepeal mu tulevane mees nõrkes, sest ta tundis siin ennast väga võõrana. Kõik näitasid näpuga talle järele, tema võttis seda naljana." Eestisse sattus Kofi Ashilevi tänu Ghana välisministri ametit pidanud isale, kes aitas poja merekooli õppima. Jim Ashilevi emaga Autor: Vikerraadio

Teed isaga läksid lahku

Kuigi Siiri püüdis suhet kuus aastat toimimas hoida, läksid teed Kofiga siiski lahku. Kui Jimi õde Sandra on täisealisena oma isaga kohtunud, siis Jim tunnistas, et kui üks osa temast tunneb uudishimu, siis teine osa leiab, et pole vahet. "Ma ei ole veel otsust vastu võtnud, et minna ise sinna. Ilmselt minuski on väike lootus, et
ühe vestluse võiks ikka maha pidada isaga kunagi, aga millal, seda ma ei tea.
Samas on minus suur mõistmatus, mõnes mõttes ma ei taha talle andestada seda, et ta üldse julges hüljata mind, Sandrat ja ema," tõdes Ashilevi.

Ashilevi nägi juba lapsena kõrvalt, et emal polnud kahe lapse kasvatamine üksi kerge. "Ma olen klassikaliselt vihane oma isa peale, nii nagu paljud noormehed kannavad sellist isa poole suunatud viha terve elu oma südames," lausus Ashilevi.

Siiri Känd-Ashilevi lisas, et hoolimata teistsugusest välimusest on Jim olnud alati tavaline Eesti poiss. "Sandra ise ka laulab, tal on oma bänd. Ta tegi vahepeal ühe Aafrika lauljanna repertuaarist mõned laulud ja see, kuidas ta seda esitab ja läbi elab, seal ma tunnetan, et on Aafrika geen sees. Päris tugevalt tunnetan. Tavaelus on Sandra kogu aeg olnud vägev, aktiivne ja otsustaja tüüpi," kirjeldas Siiri oma lapsi.

Jim tunnistas, et tülitses oma õega lapsepõlves tihti, sest kui tema ise oli väga rahulik laps, siis Sandra pigem tuline. Nüüd oskab mees hästi oma õe julgust hinnata. "Kui keegi talle liiga on teinud, ta ei ole suu peale kukkunud, see inimene saab kohe teada, mis ta valesti tegi. Samas mina olen alati kogunud endasse, see on teistpidi kahjulik, see ei mõju hästi vaimsele tervisele," rääkis Ashilevi.

Ise isa

Nüüd on Jim ise isa kolmeaastasele tütrele. Mees tõdes, et on ema kõrvalt õppinud, kuidas olla lapsele pigem sõber. Kõige tähtsam on tema sõnul usaldus lapse ja vanema vahel. "See on võtmeküsimus ja seda tahaks lahendada küll oma lapsega," ütles Jim.

Suureks toeks on ka Jimi elukaaslane, kellega koos palju lapsekasvatusteemade üle arutletakse. "Siin on suur mõju minu elukaaslaselt, kes on hariduselt psühholoog, kes töötab koolipsühholoogina. Me oleme temaga koos väga palju arutanud taakasid, mis kanduvad põlvkonnast põlvkonda edasi ja kuidas hoida päriselt tervet ja jätkusuutlikku suhet," avaldas mees.

Rangete vanavanemate pealt on Jim aga enda jaoks välistanud igasuguse füüsilise karistamise. "Sellist asja ma ei kujutaks ette oma tütart vaadates, et mis hetkel ma suudaksin seda teha. See ei tähenda, et ma ei saaks aru enesekehtestamise vajalikkusest lapsevanemana," rõhutas ta.

Jim ise ei tunne, et tema lapsepõlv oleks olnud väga raske või uskumatult traumeeriv. Samas on teda kogu elu koheldud teistsuguse välimuse tõttu kui kuulsust, mistõttu otsustas mees täiskasvanuna oma tegudega kuulsaks saada.

"Mingi vanuseni tundus, et on natuke ebaõiglane, et ma pean saama nii palju tähelepanu olukordades, kus ma seda üldse ei igatse. See tegi mind väga ettevaatlikuks ja tagasihoidlikuks. Ma olen loomult esineja, kui on sobilik hetk ja jõudsin seetõttu ka otsapidi teatrisse, aga mulle ei meeldi kogu aeg olla
rambivalguses," tõdes Jim.

Praeguseks on mees kirjutanud raamatuid, juhtinud saateid ja lavastanud. "Mulle väga meeldib, et inimesed teavad mind nüüd asjade järgi, mille nimel ma olen ise pingutanud ja mis on mulle olulised ja väärtuslikud. Muidugi ma väga igatsesin seda, et kui ma saan tähelepanu, siis millegi eest, mida ma olen teinud, mitte millegi eest, mis on väljaspool minu kontrolli," ütles Ashilevi. Jim Ashilevi "OP-i" saatejuhina Autor: ERR

Mees lisas, et pidas end pigem harilikuks lapseks teiste seas. "Vahel juustest sikutati tänaval, vahel anti jalaga vastu tagumikku, mis on ka alandav ja räige, et ilma põhjuseta saada sellist tähelepanu. Ma olen alati tundnud, et kui me kõik elaksime pimedas toas või kui keegi meist ei näeks siin Eestis, siis keegi ei saaks aru, et me Sandraga oleme kuidagi teistsugused. See on väline kvaliteet, seetõttu ma ei ole kunagi suutnud seda enda jaoks üle tähtsustada," rääkis Jim.