"Ega me ei mõelnud, et sellest saab järjepidev üritus. Me nii pikalt ette ei mõelnud, küll aga me mõtlesime, et see on äge. Plaanid olid head, ma arvan, et see õnnestus ka, aga mulle tundub, et me natuke lõpupoole lasime üle oma varju. Eesti on kahjuks päris väike riik, mis on tore ja armas, aga võib-olla läks natukene paljuks," meenutas Sirelpuu Rock Summeri tegutsemisaega "Vikerhommikus".

Sirelpuu lisas, et 1990ndate keskpaik tõi omad korrektuurid inimeste leivakappi ja ka muusikamaailma. "Disko tuli ja võitis, heavy ei olnud enam popp," põhjendas Sirelpuu, lisades, et Rock Summeri hääbumine oli asjade loomulik käik. "Võib-olla oleks pidanud laskma tal varem minna ja särada inimeste meeltes ja muusikamaailma taevas," arutles Sirelpuu.

Rock Summer toimus aastatel 1988 kuni 1997. 2013. aastal peeti ka festival Rock Summer 25. "Igal ajastul on omad märgid. Ma usun, et see oli ka üks põhjus, miks kontsert Rock Summer 25, mis oli äge ja hästiorganiseeritud, kahjuks ebaõnnestus," tõdes Sirelpuu.

Oma hiilgeaegadel oli Rock Summer aga kõige populaarsem raskemuusika festival Eestis. Esimene Rock Summer kandis alapealkirja "Glasnost 88" ning oli külastajatele tasuta. Hinnanguliselt käis seal kolme päeva peale kokku 150 000 külastajat.

Kui idee heavy-muusika festivalist 1980ndate lõpus hakkas tuure koguma, näitasid suurt huvi üles ka soomlased. "Soome muusikud armastasid Eestit ja kuna muusikute omavaheline kontakt oli nii tugev, andis see lihtsa võimaluse need muusikud siia saada. Keegi ei öelnud "ei"," lausus Sirelpuu.

Lisaks sellele andis festivali edusse suure panuse Eesti Raadio. "Muusikud hoiavad alati ühte, see oli üks asi, mis andis selle tõuke ja kindlasti oli väga oluline roll ka toonasel Eesti Raadiol ehk tänasel ringhäälingul, kes varmalt haaras sellest kinni, et seda salvestada ja üle kanda ning tõukas seda Soome poole," meenutas korraldaja.

Esimest Rock Summerit korraldades oli Sirelpuu enda sõnul koolipoiss, kes pidi uuesti aabitsa kätte haarama ja õppima muusikaäri algtõdesid. "Eks me õppisime, käisime koolis, tegime oma kontserdiagentuuri, üritasime Kolumbus Krisiga tegeleda, müüa Ultima Thulet, Emil Rutikut ja Compromise Blued, käisime isegi Prantsusmaal ära. Aga lõpptulemus on see, et nad paljuski kujundasid meie arusaamise sellest, kuidas me peaksime tegema ja käituma, et siseneda sellesse ringi ja rattasse, et olla muusikamaailmas mingil hetkel arvestatavad inimesed ja ma usun, et mingil ajahetkel see kuidagi õnnestuski," lausus Sirelpuu.