Tobias, saksofonist: vaese, kuid õnneliku artisti müüt kehtib endiselt
Tobias Tammearu mängib tenorsaksofoni, enamasti ilma noodita, improviseerides. Väike harjutusklass Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis jääb talle varsti kitsaks. "Tuleb minna ära, et näha, kui hea on Eestis," on Tobias kindel. Ja nii ta siis seabki suure tõenäosusega sammud Kesk-Euroopa poole. Ja kui tagasi tuleb, tahab asuda Eesti muusikamaastikku arendama, inimestele improvisatsiooni keelt õpetama.
Mul on noote küll, aga mulle meeldib rohkem kõrva järgi mängida. Noodilt saad info kiiresti kätte, aga see ei talletu nii hästi. Visuaalse mälu ehk nootide pildiga tekivad piirangud, mina teen võimalikult palju tööd kõrvaga, õpin loo kohe pähe.
Jazz-muusikas on oluline lugu hoobilt mängida, tohutut ettevalmistusprotsessi pole. Vältimatu osa muusikas on jämmid. Saame pea iga nädal klubis Philly Joe’s kokku. Seal pean olema valmis publiku palumise peale mis tahes lugu mängida.
Muusika tegemine ei piirdu ainult kontserdi andmisega, see võib ka üldisem kogukonna suunamine. Proovin kindlasti Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse sisse saada, aga kindlasti proovin ka väljaspool Eestit, Kesk-Euroopas. Tahaksin edasi õppimisel keskkonda, mis on võimalikult suur – Eestis ikka tead juba kõiki. Võõraste seas tegutsemine paneb ennast rohkem pingutama.
Ära tuleb käia selleks, et saada aru, kui hea on Eestis. Tulevikku näen kindlasti siin. Muidugi iial ei tea, aga Eesti muusika arendamisse tahaksin panustada küll, aga siis juba suuremate ninade käest saadud kogemuste põhjal.
Mulle ei meeldi mõte, et muusika tegemisest mõeldakse kui rahanumbrist. Aga see, et ma teen muid asju selleks, et mängida hingelähedast loomingut, on rahuldav. Üritan läbi ajada sellega, et käin tantsuks muusikat mängimas, restoranides. Teen lihtsat asja, olen nurgas hall vari ja keegi maksab mulle selle eest. Probleem on muidugi selles, et see ei ole püsiv töö, mis tähendab, et on paremaid ja halvemaid aegu, aga vähemalt saan nii mängida pilli.
Praeguses eluetapis peaks võimalikult palju aega veetma siinsamas harjutusruumis. Vaatan sõpru, kes töö ja kooli kõrvalt 3–4 tundi harjutamiseks aega leida. Kuidas muusikuna ära elada, on endiselt terav probleem.
Muusika kõige suurem võlu on see, et see on üks keel – improvisatsiooniline keel –, mida kõik räägivad. Esialgu ei saada sellest aru. Tuleb inimesi sellest muusikast ja sellest keelest teadlikuks teha. Minu jaoks oli tohutu heureka, kui avastasin ühe ja teise muusiku improvisatsioonist samu fraase. Need ongi need sõnad!
Nime tegemiseks võib minna aastakümneid. Instrumentalistina on see ilmselt pisut keerulisem, sest suurem osa laiatarbemuusikast koosneb lüürikast. Instrumentaalsena saksofon ilmselt keskmist inimest nii palju ei kõnetaks, kui mõni laulja. Samas ei tahaks ma iial triivida sellesse suunda, kus artisti puhul saavad olulisemaks tema riideid või see, mida ta millestki arvab, seega tema muusika jääb tahaplaanile. Ma ei otsi tähelepanu, aga kui ma seda saama peaks, tahaks loota, et see oleks endiselt muusika pärast.
See, et klubihittides on saksofone, on tore, aga see on mõjunud ja pilli mainele. Mõne inimese silmis on saksofon ilmselt saanud nn macho-maine, et saksofoni mängivad lihases mehed, kes ajavad seeläbi naistele ligi. See on 90ndatest pärit suhtumine.
Kui räägime pop-muusikast, mitte klubimuusikast, siis see, et saksofone rohkem kasutatakse on väga hea – rohkem tööd mulle!
Vanemad muusikud räägivad tihti, kellega ühes Otsa-kooli lennus oldi, mõnest lennust räägitakse eriti palju. Huvitav, mida meie lennust kümne aasta pärast räägitakse?
Mulle meeldib, et me ei ole lihtsalt kursus, kes käib oma tunnid ära, meil on hea side tekkinud.
Loodan tulevikus olla improviseeriv jazz-artist ja pedagoog. Ilmselt sümfooniaorkestris mul tööd ei ole, pigem big-bandis, kus olen rohkem mänginud. Aga Eestis ei olegi jazz-muusikule praegu tööd, millest ta võiks ära elada. Ei ole sellist ERSO-t. Ma ei ütle, et ma seda kutselist big-band'i tahaks looma hakata, aga see on kindlasti üks tühi koht Eesti praegusel muusikamaastikul.
Muusikavaldkond on suur, ma ei pea ilmtingimata ise mängima, võin tegeleda korraldusliku poolega. Aga kui see ka välja ei vea, siis lähen taksojuhiks, mis siis ikka.
Fotod: Siim Lõvi/ERR
Toimetaja: Greete Palmiste