Kas sa oleksid Eurovisiooni võidu nimel olnud valmis Koit Toomega laval musi tegema?

Mulle nii meeldis üks esimestest artiklitest peale seda, kui me ei saanud edasi, et võit jäi selle taha, et me Koiduga ei suvatsenud laval suudelda. See oli üks kümnest põhjustest, teised olid umbes, et kleit oleks pidanud punast värvi olema, siis me oleks edasi saanud.

Aga mulle tundub, et see loo temaatika ja sõnum tuli esile ka ilma selle suudluseta. Ma arvan, et musi taha edasipääsemine ei jäänud, rahvale me väga meeldisime, ma ei usu, et see suudlus oleks meid žürii silmis edasi viinud.

Mida inspireerivat ja lennukat võiks väike Laura öelda praegusele Laurale?

Mida inspireerivat ja lennukat? Ma arvan, et ma pisikese endana ütleksin midagi sellist, mida ma tegin väiksena, et ma salvestasin vanaemale 24-tunniseid raadiosaateid kassettide peale, mida ta väidetavalt kuulas ja süüvis neisse. Ma arvan, et pisike Laura ütlekski, et jäta see lõbu ja enda mängulisus alles.

Sa näed alati nii särav ja võrratu välja, isegi trenni tehes. Kuidas lased oma seest välja kurbust ja mida sa sellega teed?

Kuidas ta teab, et ma trenni tehes särav välja näen? (naerdes)

Kurbust on hea oma lähedastega jagada, mitte sellega neid koormates, vaid lihtsalt rääkides. Tegelikult saavad lähedased alati aru, kui midagi viga on, ning paluvad, et ma räägiksin, siis läheb mul ilmselt veel pool tundi aega, nad küsivad veel kolm-neli korda ja siis ma lõpuks räägin.

Kas sul on tulnud taluda ka tüütuid ahistavaid fänne ja kuidas oled sellega toime tulnud?

Ei ole olnud, enamasti on need kogemused lõbusad ja mõnusad. Ei ole küll sellist värvikat olukorda.

Minu Instagramist võib leida küll video, kui me olime punasel vaibal, kui üks valjuhäälne Itaalia härrasmees lausa röökis, et me talle autogrammi annaksime.

Kas sulle meeldib enda lugusid kuulata ja mis tundeid need sinus tekitavad?

Päris nii ei ole, ma kindlasti analüüsin lugusid peale salvestamist, et mida võiks paremini teha, aga vabatahtlikult ma oma plaati autos ei kuula. Mõnikord on isegi selline tunne esinema minnes, et kuidas nad jaksavad mind kuulata ja kas nad väsinud ei ole.

Millal esitasid viimati Suntribe'i lugu "Let's Get Loud"?

Ma arvan, et viimati ma esitasin seda nädal või veidi rohkem tagasi ühel intervjuul Eurovisioonil, ning enne seda tõesti 12 aastat tagasi.

Kui oleks võimalik, millises riigis peale Eesti tahaksid elada, ja miks?

Ma olen tohutu reisijanuline, elamise kohapealt ma ei tea, aga ma tahaks väga minna lõunapoolusele ja Transsiberi raudteele sõitma, aga ma ei ole kedagi reisipartneriks leidnud.

Kes on see üks inimene, kellega reisiksite maailma lõppu?

Ma ei tea, kui ma emaga olen sel teemal rääkinud, siis silmad väga põlema ei lähe tal.

Kui saaksid võimaluse esineda Eurovisiooni lauluvõistlusel esindada mõnd muud riiki, siis kas sa kaaluksid seda?

Oh, selline küsimus. Never say never, aga praegu on küll tunne, et minu jaoks Eurovisioon on seotud enda riigiga. Küsimus ei ole selles, sa ei lähe sinna enda karjääri edendama, sa oled enda kodumaa värvides ja laval sa elad seda tohutult läbi. Ma praegu ütleksin küll, et ma ei reedaks Eestit.

Kõige tüütavam küsimus, mida teilt koguaeg küsitakse?

Eurovisioonil oli kolm tüüpilist küsimust: mis on teie ootused seoses Eurovisiooniga, millest räägib lugu "Verona" ja kuidas on Kiiev viimase 12 aasta jooksul muutunud.

Kas sul on oma amulett või talisman?

Mul on üks sõrmus, mida mul praegu ei ole, ma kannan seda alati, kui ma lendan kuhugi. Selle kinkis mulle ema, kui ma läksin 2007. aastal Ameerikasse õppima. Ma mäletan, et kui ta ostis selle, siis me olime esimesel Tai reisil ja seal peal on ilusad elevandid ning seda tuleb kanda nii, et elevandid on sinu liikumise suunas, siis nad hoiavad sind.

Millest sa ei suuda iial ära öelda?

Tegelikult see on vist ikkagi kindlalt Aleksandri kooki, alati, kui ma sõidan praamiga Saaremaale, siis ma mõtlen, et äkki ma suudan sellele kiusatusele vastu panna, aga ei.