Ingrid Junisov on uhkuse ja järjepidevusega kandnud seda kaelarätti alates kuuendast eluaastast kuni praeguse, 85. eluaastani. "Aasta tagasi olin Raekoja platsis, mul olid riided seljas ja tuli noormees ja hakkas mind kallistama, see kohutas mind natuke kohutas," ütles ta "Pealtnägijale" ja lisas, et siis ta märkas aga, et ka noormehel oli kaelarätt kaelas. "Skaudid tervitavad kallistades, sest on põhimõte, et inimese elu pikeneb ühe päeva võrra, kui me kallistame teist."

Kui maailmas tähistas skautlus sel aastal 110. sünnipäeva, siis Ingrid Junisov sai esimese astme skaudiks ehk hunduks juba 80 aastat tagasi. Ingrid ja teised seeniorskaudid ei vannu siiani alla skautide põhimõtetele. 

Skautluse eesmärgiks on juba ajalooliselt noorte arendamine nii füüsiliselt kui ka vaimselt kuni selleni välja, et õpitakse ellujäämisnippe nagu tule tegemist ja rahvusvahelisi hädasignaale, aga ka kindlat viisi tervitamist.

Kuigi põhilised traditsioonid jäävad, siis juunior- ja seeniorskautide tegemistes on väike vahe sees. Seenioreid naljalt metsas lõket tegemas ei näe. "See asi käis ju nii, et pidi magama telkides, aga me oleme juba sellised, et me ei ole keegi telgis magajad ja seepärast me ei võta osa laagritööst," selgitas Junisov.

Jutuhoos loetlevad seeniorskaudid pika nimekirja oma tegevustest - nad töötavad supiköögis ning aitavad kodutuid ja vaeseid. Üks, mis täiesti kindel, on see, et iga aasta käiakse Vändra lähedal Eesti skautluse rajaja Anton Õunapuu hauda koristamas. 

Igakuine tähtsündmus on aga grupi kokkusaamine. Kõik riietavad end ilusasse vormi, kogunetakse ühise laua taha ja lauldaks.

Kõikide nende ürituste hingeks ongi Ingrid Junisov, kes viimased 11 aastat sisuliselt juhib Eesti seeniorskautide organisatsiooni. Lapsena Siberisse küüditatud ja tagasituleku järel kogu oma karjääri ökonomistina töötanud Ingrid on praeguseks pühendunud täielikult skautidele. Vahel on tema rolliks olla teistele seenioridele isegi elavaks kalender-meelespeaks.

Põhiline seeniorskautide mure on see, et nende read hõrenevad väga kiiresti.. "Praegu on meie gildis minu teada 6 või 8 inimest, kes on enne sõda skaudid olnud, aga kaks on praegu küsimärgi all, kas nad elavad või on juba lahkunud meie hulgast," tõi seeniorskautide juht välja.

Eriti vähe on meessoost seeniorskaute. Üks viimasest kolmest mehest on endine raadioajakirjanik Leho Männiksoo, kes kirjutanud skautlusest ka raamatu. Tema hakkas skaudiks Saksa okupatsiooni ajal, kui teda ja kaaslasi kutsuti hoopis Eesti Noorteks.

Eesti seeniorskaute on järele jäänud vaid 32, aga rahvusvaheliselt arvestatakse skautide gildi vaid siis kui liikmeid on 60, seega on ohus ka Eesti säilimine seeniorskaudinduse maailmakaardil.

Ehkki seeniorskaute jääb ajaga vähemaks, siis noori skaute on Eestis üle tuhande ja nemad kannavad traditsiooni edasi.