Šveitsis elav eestlanna sai vastuse: miks kohukesi ei ekspordita?

Kauni järve ääres asuvas mägedega ääristatud Šveitsi suuruselt üheksandas linnas Luganos elab natuke üle 63 000 inimese. Pindalalt on Lugano (76 km²) ligi üheksa ruutkilomeetrit väiksem kui Eesti suuruselt kolmas linn Narva (84,5 km²). Enne Luganosse kolimist kaitses Susann-Marell Tallinna ülikoolis bakalaureusekraadi romaani keelte ja kultuuri erialal.

“Erialaselt ma edasi ei pürginud ja magistrantuuri ei astunud. Kolisin Luganosse ja leidsin siin töö finantsassistendina. Amet, millest ma seni midagi ei teadnud,” muigas neiu.

Nüüdseks on ta koos oma elukaaslasega Šveitsis elanud juba kaks aastat. “Ilmselt jäängi Eestist eemale, aga veel ei tea täpselt. Kui oleks mõni suurepärane võimalus IT-alal kallimale tööd leida, siis poleks ka Eestis elamine välistatud,” mõtiskles ta.

Keskkonna mõttes on Šveits Susann-Marellile äärmiselt sümpaatne. “Siin on turvaline, puhas ja korras. Inimesed mõtlevad laiemalt kui vaid iseendale, sest majanduslik seis võimaldab vaadata oma ninaotsast kaugemale,” kirjeldas ta elu riigis, mille sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta on Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel 55 671 eurot. Olgu öeldud, et Eestis on sama näitaja kolm korda väiksem: 16 843 eurot.

Šveitsis tööd leida on raske

Küll aga on Šveitsis saada keeruline elamisluba, sest see eeldab püsiva töökoha olemasolu. Tööd on aga Susann-Marelli sõnul Šveitsis kõvasti keerulisem leida kui Eestis.

“Siinne teada-tuntud kõrge elukvaliteet tõmbab ligi väga palju kandideerijaid kogu maailmast, nii et kõrgelt kvalifitseerunute jaoks on suurim probleem konkurents. Minusuguse noore jaoks, kellele õpingud konkreetset ametit ei garanteerinud, on suurim probleem kogemuse puudus. Siin on noorte tööpuudus minu arvates palju sagedasem teema kui Eestis.”

"Šveitsis on noorte tööpuudus minu arvates palju sagedasem teema kui Eestis."

Samas toob ta positiivse elemendina välja tööagentuurid, mis pakuvad tasuta abi tööotsimisel, kui leiavad, et kandideerija profiil on huvitav.

Eestis toimuvaga hoiab neiu end iga päev kursis Postimehe internetiportaali kerides. “Mõnikord vaatan mõnd intervjuud ka ERR-i leheküljelt. Lisaks vaatan mõnikord YouTube'ist mõne eestimaalase videoblogisid, sest need toovad endise elu kuidagi lähemale ja nendega on aeg-ajalt tore suhestuda,” rääkis neiu.

"Tunnen puudust sellest kuuluvustundest, mis alateadlikult inimest koduses keskkonnas kogu aeg saadab. Selle puudumisest ei saa eemal viibides aru, aga kontrast tekib niipea, kui koju sõites lennujaamas näen ja kuulen enda ümber teisi kojusõitvaid eestlasi."

Eesti juures igatseb ta kõige rohkem enda lähedasi ja suussulavaid kohukesi. “Igatsus tekib pigem mingil abstraktsel tasandil. Tunnen puudust sellest kuuluvustundest, mis alateadlikult inimest koduses keskkonnas kogu aeg saadab. Selle puudumisest ei saa eemal viibides aru, aga kontrast tekib niipea, kui koju sõites lennujaamas näen ja kuulen enda ümber teisi kojusõitvaid eestlasi.”

Susann-Marell lisas, et eriti tekib koduigatsus hetkel, mil Eestis tähistatakse mingeid tähtpäevi. “Näiteks EV100 avapäev ja sellega seonduvad postitused ja artiklid Eestimaa eri paigust tekitasid tunde, et ma tõepoolest olen oma kodumaa tegemistest välja jäänud.”

Üks küsimus

Susann-Marell Turi küsis oma küsimuse Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt: “Kas lähimal ajal on plaanis eksportida kohukesi Skandinaaviast ja Baltimaadest kaugemale? Tunnen neist väga puudust ja olen veendunud, et iga väliseestlane on selle peale mõelnud.”

Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Tiina Saron nimetas mitmeid põhjuseid, miks kohukeste eksport laia maailma on keeruline, kuid ei välistanud, et seda kunagi tegema ei hakataks.

“Kohuke on suuremale osale arenenud riikide tarbijatele tundmatu toode.”

“Isegi kui vabakaubandusleping annab võimaluse mõnda piimatoodet kuhugi riiki müüa, siis siin rakendatakse reeglina mõningaid piiranguid, millest üheks on tollitariifid ja teiseks muidugi sanitaar- ja fütosanitaarnõuded.”

Saron lisas, et kohuke on suuremale osale arenenud riikide tarbijatele tundmatu toode ja seetõttu tuleks teha suured investeeringud ka selle turundamiseks välisriikides. “Küll toodetakse näiteks Saksamaa piimatööstustes mõne teise Ida-Euroopa riigi litsentsi alusel,” märkis ta.

Saroni sõnul kaaluvad kõik need faktorid üles majandusliku mõttekuse kohukesi meie naaberriikidest kaugemale eksportida. Kuid see pole siiski täiesti võimatu.

“Kunagi võivad kõik tooted ju kaugemale jõuda. Seda on tänases olukorras raske ette prognoosida. Piimasaaduste turg on ajas hästi kiiresti muutuv."

“Kunagi võivad kõik tooted ju kaugemale jõuda. Seda on tänases olukorras raske ette prognoosida. Piimasaaduste turg on ajas hästi kiiresti muutuv. Kui tekib mingi uus tehnoloogia toota kohukest nii, et seda saaks kaugemale transportida, siis loomulikult “ei” ei saa kunagi öelda.”

Ta lisas, et kohukestel peaks olema kaugematesse sihtkohtadesse ekspordiks suurem säilivusajapiirang. “Me peaks muretsema uuema tehnoloogia, mis võimaldaks seda toodet toota suurema säilivusajaga. Seadmed on aga meil teatavasti kallid. Meil on selline ütlemine, et kui me mõõdame tootmisliini pikkust sammudega, siis iga samm maksab 100 000 eurot. Need on väga suured summad,” tõdes Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige.

Kohukese säilivusaeg on ekspordiks liialt lühike

AS Tere turundusjuht Katrin Tamm ei imesta, et välismaal elavad eestlased kohukesi igatsema hakkavad.

“Eestlasena oleme harjunud lapsest saadik oma päeva alustama kohukesega ja sujuvalt anname selle traditsiooni edasi ka oma järeltulijatele. Nii et tegelikult pole ime, et seda toodet välismaal viibides igatsema hakatakse – võiks öelda, et tegu on eestlaste rahvustoiduga.”

Tamm kinnitas, et ettevõte ei ekspordi kohukesi hetkel ühessegi välisriiki. “Kuid aastate jooksul oleme kohukesi naaberriikidesse müünud küll. Vähese ekspordi põhjus ei peitu aga huvipuuduse taga, vaid selles, et kohukeste realiseerimisaeg on suhteliselt lühike, Tere kohukeste puhul näiteks kuus päeva. Arvestades transporti teistesse riikidesse, jääb välisriigis toote müügiks liiga lühike aeg. Seega tuleb kohukeste nautimiseks tulla ikkagi Eestisse.”

Farmi Piimatööstus AS ekspordib kohukesi ja desserte Lätti, Leetu ja Soome. Farmi turundusjuht Ruta Kallaspoolik tõdes, et aegade jooksul on ettevõte proovinud kohukesi müüa ka teistesse riikidesse, kuid tulutult.

“Paraku on selle toote tarbimisharjumus vaid nõukogude liidu aladelt pärit inimestel. Hea näide on meil üle aasta toimuvalt Rootsi messilt, kus me alati ka kohukesi pakume. Inimesed tulevad suure huviga proovima, kuid maitstes muutuvad näod tõsiseks,” muigab Kallaspoolik

Välismaalastel puudub lihtsalt kogemus süüa kohupiima šokolaadiga, märgib Farmi piimatööstuse esindaja.

Ka Farmi esindaja nendib, et kohukeste ekspordi muudab raskeks nende lühike säilivusaeg. “Praktiliselt on neid Soomest ja Leedust kaugemale võimalik eksportida vaid külmutatud kujul,” märkis ta.

Siiski hindab Kallaspoolik, et kohuke jõuab järjest enam uutele turgudele.

“Mida aeg edasi, seda rohkem on ida-eurooplasi ka mujal maailmas. On tekkinud spetsiaalsed kauplused, kus müüakse muu hea ja parema hulgas ka kohukesi või desserte. Ka viimati Pariisi toidumessil oli näha desserte ja kohukesi, mida ei pakutud kui magustoitu, vaid kui tervisetoodet-valgubatooni.”

Kahepoolsed suhted

Viimati viibis Šveitsis visiidil välisminister Urmas Paet 2013. aastal septembris. Šveitsi president ja välisminister Didier Burkhalter käis Eestis visiidil 2014. aasta augustis.

Alates 17.09.2013 on Šveitsi suursaadikuks Eestis Markus Niklaus Paul Dutly, kes resideerub Riias. Šveitsi aupeakonsuliks Eestis on alates 2010. aasta jaanuarist Andreas Lehmann.