ETV2 toob veebruaris ekraanile vesterniklassika
Veebruaris jõuavad ETV2 ekraanile neli filmi vesterniklassikast, kõigi filmide peaosas on vanameister Clint Eastwood. 6. veebruaril algab filmiklassika sari "Nimetu Mehe" triloogia avafilmiga "Peotäis dollareid".
"Peotäis dollareid" ("Fistful of Dollars")
6. veebruar
1964. aastal vaatajateni jõudnud seni peamiselt Rooma impeeriumi teemalisi filme vändanud itaalia režissööri Sergio Leone vestern “Peotäis dollareid” lammutas müüdi, mis kujutas vesterni igipõlise Ameerika filmižanrina.
Rahvusvahelise näitlejaskonnaga valminud mängufilm, mis oli üks esimesi Itaalias filmitud nn makaronivesterne, vapustas vaatajaid ennekõike seninägemata vägivalla kujutamisega, millega näiteks Howard Hawksi ja John Fordi klassikalised ning melanhooliasse kalduvad kauboifilmid kunagi hiilanud polnud.
Leone palkas filmi pearolli karjääris esimesi edusamme tegeva ameerika näitleja Clint Eastwoodi, kellele näis kannatlikult kättemaksu ootava vaikiva kangelase osa kui valatud. Ameerika telesarjaga “Rawhide” (1959) populaarsust mekkinud Eastwood kehastab linateoses Nimetut Meest, kes satub kahe vaenujalal oleva klanni omavahelisse verisesse sõtta. Tema sõnaaher kangelane õhkab romantilist salapära, kes kasutab suu asemel pigem oma Colt 45-te ja kes näeb võimalust klannisõja kaudu endale kasumit lõigata.
“Peotäis dollareid” oli esimene “Nimetu Mehe” edukast triloogiast, millele järgnesid kohe ka “Mõne dollari pärast” (1965) ja “Hea, halb ja inetu” (1966). Filmi aluseks on Akira Kurosawa samuraifilm “Ihukaitsja” (“Yojimbo”, 1961), mis omakorda toetus 1929. aastal ilmunud Dashiell Hammetti romaanile “Punane lõikus”.
Kõik kolm linateost on tänaseks saavutanud kultusfilmi staatuse, millele lisab kõvasti vürtsi helilooja Ennio Morricone äratuntav muusika, kes esimesena kasutas filmiloo edasiandmiseks humoorikana mõjuvaid klõnkse ja plaginaid. Samavõrra uudsena mõjus toonasele kinopublikule ka julge suurplaanide kasutamine, kus tegelaste silmade kaudu antakse edasi õhus levivat pinget rohkem kui seda suudaks ükskõik kui põnev lahingustseen.
"Mõne dollari pärast" ("For A Few Dollars More")
13. veebruar
Clint Eastwood kehastab publikule juba tuttavat napisõnalist kangelast ja itaalia näitleja Gian Maria Volonte, kes sööbis rahva mällu hullumeelse klannipealikuna juba “Peotäies dollarites”, särab seekord alatasa hašišit suitsetava psühhopaadina, kelle jaoks kellegi tapmine on rohkem nagu rituaali sooritamine. Neile lisandub kolmas, rafineeritud olekuga kolonel Douglas Mortimer, keda kehastab 1950. aastatel tippnäitlejaks tõusnud, kuid siis madalaeelarvelistes filmides mängima hakanud Lee Van Cleef (“Keskpäev”).
Koos Eastwoodiga moodustavad nood ebahariliku tiimi, kellest üks jahib paksu rahapatakat ja teine hoopis kättemaksu.
1964. aastal ekraanidele jõudnud Sergio Leone makaronivestern “Peotäis dollareid” tekitas seni teistsuguses vormis vesterne nägema harjunud kinopubliku hulgas palju elevust ja segadustki. Kui Euroopas jõudis film aasta menukite edetabelisse, siis Ameerika publikuni see esialgu ei jõudnudki. Filmist ilmunud kiitvad arvustused sundisid tulihingelisi Clint Eastwoodi austajaid lausa üle ookeani sõitma, et kummalist vesterni oma silmaga näha. Aasta pärast filmi “Peotäis dollareid”, mida nüüd tuntakse “Nimetu mehe” triloogia avaosana, jõudis ekraanidele selle ligi kolmandiku võrra pikem teine film “Mõne dollari pärast”, mis paljuski järgib oma eelkäija filosoofiat.
“Peotäis dollareid” tõi tegijatele sisse päris kenakese summa, kuid režissöör Sergio Leone pidi kohtus piike murdma Akira Kurosawaga, kelle “Ihukaitsja” alusel oli film vändatud ja kes samuti tahtis kasumist osa saada. Leone sõlmis uue lepingu toonase Itaalia superprodutsendi Alberto Grimaldiga, kes tagas režissöörile ja selles osalevatele näitlejatele korraliku honorari. “Mõne dollari pärast” tekitas Euroopa kinodes veelgi suurema sensatsiooni kui triloogia esimene osa ja keegi ei kahelnud enam selle edus ka Ameerika Ühendriikides. Filmi leviõigused müüdi ameeriklastele edasi ligikaudu miljoni dollari eest, mis oli erakordne summa välismaal tehtud vesterni eest. Tähelepanelik vaataja tunneb filmi kurjategijate jõugust kindlasti ära ka toona veel vähetuntud saksa näitleja Klaus Kinski, kellest saab alles aastaid hiljem tunnustatud näitleja tänu Werner Herzogi teostele.
"Hea, paha ja inetu" ("The Good, The Bad and The Ugly")
20. veebruar
Kaks relvavenda sõlmivad kokkuleppe. Üks neist (Eli Wallach) on tagaotsitav, kelle eest on välja pandud suur autasu. Kokkuleppe järgi annab teine (Clint Eastwood) tagaotsitava üles, saab selle eest vastavalt tasutud ning poomishetkel vabastab tolle. Hiljem teevad nad saagi pooleks. Kuid siiski lõpetavad nad hoopis mõlemad vanglas.
Kuid neil on ka saladus - nad teavad, kuhu on peidetud kodusõja ajal suur hulk tööliste palgaraha. Vanglas saab nende teadmistest haisu ninna vanglaülem (Lee Van Cleef), kes ka ise seda endale tahaks. Nüüd ta ajabki vangid jalule ning need kolm lähevad koos seda raha otsima ...
Filmist "Hea, paha ja inetu" on saanud üks vesterižanri võrdkuju, mis on ilmselt tuntum kui "Nimetu Mehe" triloogia teised filmid. Ennio Morricone tunnusmeloodio kõlab isegi nende inimeste kõrvus, kes seda filmi ise näinud ei ole. Tegu on filmiga, mille staatust on raske üle hinnata.
"Pooge nad kõrgele" ("Hang 'Em High")
27. veebruar
Jed Cooper (Clint Eastwood) on erruläinud šeriff, keda süüdistatakse ekslikult mõrvas ja karjavarguses. Üheksa meest rakendavad Jedi peal omakohut ja poovad ta üles ning jätavad ta surema. Jedi õnneks oli läheduses šeriff Dave Bliss (Ben Johnson), kes ta kindlast surmast päästab.
Bliss viib Cooperi linna kohtu alla. Ta mõistetakse õigeks ning antakse võimalus oma endise elukutse juurde tagasi pöörduda ja 9 lintšijat kohtu ette tuua.
Toimetaja: Kaspar Viilup