"Ega see ei ole rõõmustamise asi, see tundub nii kohatu, imelik ja vale, mis nüüd mina," jäi Villu Tamme saates "Hommik Anuga" endale omaselt tagasihoidlikuks. Muusiku arvates on kummaline, kui selline preemia antakse inimesele, kes ei oska tegelikult laulda ega pea viisi.

Punkar sai Villust tänu edevusele, muusika tuli hiljem. Noorena soovis ta saada näiteks arhitektiks, kuid ühtegi ülikooli teda ei lubatud. "Nüüd ma siis olengi nüüd selline, keskeriharidusega," lisas ta.

Oma hiilgeaegadel sai Villu sõnul päris palju lugusid tehtud ning paljud neist on siiani J.M.K.E. repertuaaris. Kõige tuntum on siiani "Tere, perestroika". "Lihtsalt tulid sellised naljakad read pähe," selgitas Tamme legendaarse laulu sündi. "Kirjutasin hästi ruttu selle loo valmis," lisas ta, et umbes tunni ajaga sündinud laul on siiani tema kõige kiiremini valminud muusikapala.

"Ise ma olen alati tundnud, et me oleme rohkem ikka nišitoode," meenutas Villu aegu, kus Soomes läks J.M.K.E.-l ja loomulikult ka "Tere, perestroikal" väga hästi ning vallutati järjest suuremaid lavasid. Muusiku sõnul ei sobi tegelikult punkbänd ja suur lava kokku.

Tamme jaoks ei ole punk ainult muusikas. "Ma ei tea, kas mu elustiili saab pungiks nimetada. Ma ei ela küll nagu normaalsed inimesed. Elan oma urkas ja teen seda, mida tahan, see ongi punk," arutles ta. "Olen see tüüp, kes armastab väga üksi olla, ei taha vitriini panduna figureerida rahva silme all."

Viimastel aastatel Tamme enam uut muusikat kirjutanud pole, viimane laul sündis viis aastat tagasi.

Palju tegemisi takistab mehel ka häälepaelte juures olev kasvaja, mis hiljuti taas ära lõigati. "Kahjuks ma ei oska hästi mingit pilli mängida, muidu võiks instrumentaalmuusikuna edasi minna," muigas Tamme, kelle sõnul on siiski päris piinav asjaolu, et kasvaja takistab tal laulmist.