Viimati oli Vaiksoo keskhaigla sünnitusmaja intensiivraviosakonnas 13 aastat tagasi, kui tema poeg Ron Jonathan otsustas siia ilma tulla kolm kuud plaanitust varem. Toona võideldi koos arstidega haiglas Roni elu eest mitu kuud. Nüüd on ta juba suur iseseisev mees, terve nagu purikas, kuuenda klassi poiss, kes armastab muusikat, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

Vaiksoo ülemuseks sai haiglas veedetud päevaks lasteõde Darja Zarudnjaja. "Meil on siin praegu kuus või seitse titat. Konkreetselt meie sinuga tegeleme täna kahe lapsega. Meie patsiendid on niivõrd kobedad täna, juba saavad ise hingata kenasti meie väikse toetusega," kirjeldas Zarudnjaja haigla eluolu. Kõigest 15 minutit sünnitusmajas olemist võttis Vaiksool juba kergelt silma märjaks.

Kui tavaline rasedus kestab 38 kuni 40 nädalat, siis pisike tütarlaps Karmella sündis 29. rasedusnädalal. Enneaegseks lapseks nimetatakse beebit, kes on kasvanud ema kõhus vähemalt viis kuud, saabunud siia ilma 22. ja 37. rasedusnädala vahel ning tema sünnikaaluks on üle 500 grammi. Väikeseid enneaegseid, kes kaaluvad sündides alla 1500 grammi, on Eestis igal aastal umbes üks protsent kõikidest sündidest ehk suurusjärgus umbes 140 beebit aastas, see on viis-kuus klassitäit lapsi.

Enneagse Karmella ema on 29-aastane Sille Jagant, kes elab juba viimased kaks nädalat oma tütre kõrvalpalatis. Karmella on Sillele juba kolmas enneaegne laps. Sille rääkis, et kui tema esimene laps sündis enneaegselt, siis oli see väga ootamatu ja emotsionaalselt keeruline, kolmandat korda sama rada kõndida on palju lihtsam. "Esmakordselt saanud vanemaks ja tuleb enneaegne laps, siis ütleksin nii palju, et see võib esmalt tunduda väga õudne, aga tegelikult see ei ole üldse nii õudne. Tuleb usaldada lihtsalt haiglas olevaid arste ja mõelda ainult positiivselt, et kõik läheb hästi," soovitas ta.

Arstid siiski rõhutavad, et enneaegsete laste puhul ei ole tegemist lihtsalt pisut varem sündinud beebidega, vaid neil on olenevalt rasedusnädalast, mil laps sündis, omad riskid ja ettenähtud ravi. "Otseselt koju siit me selliseid enneaegseid ikkagi ei saada. Nad lähevad meil nii-öelda kasvama lastehaiglasse. Laps peab teatud rasedusnädalaid saavutama või siis teatud kaalu. Nad vajavad ikka spetsiaalset keskkonda veel," selgitas Zarudnjaja.

Emotsioonide virr-varr

Zarudnjaja on korduvalt koos arstidega aidanud elule 500-grammiseid vastsündinuid, keda 20 aastat tagasi poleks olnud võimalik päästa. Praegu suudavad osavad arstid ja õed moodsa meditsiini abiga elule aidata umbes 70 protsenti alla 1500-grammise sünnikaaluga titasid.

"Ma mäletan seda esimest emotsiooni, kui ma nägin seda beebit seal kuvöösis, ja siis mulle õed ütlesid, et puuduta ja vaheta nüüd ise mähkmeid, ja siis näha, et see nahk on kõik läbipaistev ja sa näed neid sõrmi läbi ja need veresooned kõik paistavad, siis ma mõtlesin, et ma ei julge teda puudutada, et ma olen selline hiidinimene selle imetillukese inimese kõrval," meenutas Vaiksoo oma kogemust.

Darja Zarudnjaja on keskhaigla sünnitusmajas enneaegsetele beebidele esimestel nädalatel justkui teise ema eest. Ta söödab, hoolitseb, kontrollib titasid nagu oma lapsi. Tegelikult Darjal endal veel lapsi ei ole, aga nagu muuseas ütles ta, et kunagi oleks tore saada lausa kaksikud. Arvestades, kui hästi tal beebide eest hoolitsemine välja tuleb, poleks probleem, kui ta saaks ka kuuikud.

Päev keskhaigla sünnitusmajas oli Vaiksoo jaoks üks tõeline emotsioonide virr-varr. "Lähen koju ja kallistan kõvasti oma poega Roni ja olen tänulik, et ta mul olemas on," tõdes lauljatar pärast "Pealtnägija" debüüti.