Nora Pärt aitas kunsti abil abikaasal loomingulise kriisi seljatada
Nora Pärt jagas saates Plekktrumm erilisi mälestusi sellest, kuidas tema abikaasa Arvo Pärt kaheksa aastat kestnud loomingulise kriisi seljatas.
"Ma nägin tema vaeva ja see oli nii suur. Seda on raske edasi anda. Inimene, kes elab ainult heli tasandil ja kes on täis seda heli substantsi, aga tal on suu kinni. Ta võib lõhki minna ja ta oligi piiri peal. See on nagu, kui lennuk seisab stardiraja alguses ja paneb kõik mootorid käima ja üleni vibreerib. Umbes see seisund oli tal aastaid, mitte korraks," kirjeldas Nora Pärt helilooja loomingulist kriisi ETV2 saates "Plekktrumm".
Nora tuli Arvo ellu just sellel keerulisel ajaperioodil, kuid ühised vaimsed huvid sidusid neid sedavõrd, et suhe jäi püsima. "Ilmselt ma armastasin Arvot, et ma tegin kaasa kõik selle otsingute vaeva ja uskusin temasse. Meid ei ühendanud ainult muusika, vaid ka huvid vaimses valdkonnas, mis olid väga sügavad ja tõsised. See oli meie vundament," rääkis ta.
Ta selgitas ka tausta, kuidas tuntud heliloojal selline suur loominguline seisak tekkis. "Arvo ju komponeeris väga aktiivselt juba tudengiajal ja kirjutas palju teoseid, mis teda ei rahuldanud. Ta otsis ekstreemsust kaasaja võimalustest ja ühel päeval ta sai aru, et see ei ole tema hääl, ta ei taha enam selles keeles rääkida, tal pole midagi selles öelda, ja vähe sellest, et see teda lõhub. Ja ta jäi päevapealt vait. Kui inimene sõidab 200-ga ja peab paugupealt kinni pidama, siis ta saab teatud šoki. Ta oli nagu vaakumis, ühe asja lõpetas, aga teise jaoks ei olnud vahendeid. Ja siis ta hakkas peaaegu pimesi igalt poolt otsima. Isegi, kui oli mingi asja vastu natuke huvi, siis ta püüdis seda täpsemalt vaadata, et kust see toit tuleks selle uue keele jaoks, kust seda saaks. Ta ise nimetas, et ta pidi uuesti hakkama käima õppima," kirjeldas Pärt.
Nora Pärt rääkis, et nüüdseks maailmakuulsa tintinnabuli-muusikani jõudmine oli nagu finiš, kuid sinna jõudmiseks tuli läbi teha katsumusterohke teekond. Juhuse tahtel kohtus Nora Pärt ikoonimaalijaga, kes tegeles kunstipsühholoogiga ja tal õnnestus tema käest nõu küsida. "Tema andis sellist nõu, et tuleb tegeleda erinevate kunstiliikidega, mida sa ei valda. Selle mõte on, et sa ei hindaks ennast. Sa võid kirjutada, luuletada, tantsida, ükskõik mida ja me tegime seda kõike. Julgust ja isegi nahaalsust tuli taotleda sellega. See inspireeris tookord mind rohkem kui Arvot. Mul on alati olnud joonistamise suhtes väike nõrkus ja ma hakkasin kohe seda otsima. Selgus, et ma ei taha paberile joonistada vaid erinevate materjalide peale – need olid lõikelauad, potid, lambid, seinad, ükskõik mis. Arvo algul ei teinud kaasa, ma mõtlesin, et ma teen ise. See oli väga huvitav aeg. Iga külaline tegi kaasa, kes meie majas käis, ka võõrad, igaüks juba teadis. Me hakkasine põhiliselt lillepotte värvima, vesivärvidega, see ei olnud igaviku kunst," kirjeldas ta kriisi seljatamiseks läbi proovitud meetodeid.
Pärt lisas, et sellel samal aastal tulid kõik tintinnabuli teosed välja. "Korraga nagu plahvatas ja sellega oli ventiil lahti," rääkis Nora Pärt.
Toimetaja: Marit Valk/Rutt Ernits