Ikea avas Rootsis oma muuseumi
Mööblikett Ikea avas oma muuseumi, mis käsitleb selle ajalugu, muuhulgas Ikea asutaja natsidega seotud ebapuhast minevikku. Kriitikud ütlevad, et muuseum on jällegi üks turundustrikk.
Muuseumi avamine toimus Lõuna-Rootsis Älmhulti väikelinnas, kus avati 1958. aastal esimene Ikea pood.
"Meil on rääkida palju lugusid," lausus muuseumi juhataja Carina Kloek-Malmsten AFP uudisteagentuurile. "Ettevõtte tahtis, et muuseumi avamine oleks lihtne, rohkem Ikea moodi, ilutulestiku ja särata," lisas Malmstein.
Ikea muuseumi sissekäigus on esile tõstetud suur pilt Ikea asutajast Ingvar Kampradist, lausega "Et luua paljudele inimestele parem igapäevaelu. "Ikea kultuur ning selle väärtused on olnud ettevõtte edu aluseks, võimaldades paljudel inimestel luua endale kena kodu," kommenteeris endine töötaja Ann-Sofi Skoog.
Muuseumi 7000 ruutmeetrisel alal keskendub näituse esimene osa sellele, kuidas alustas Ingvar Kamprad ettevõtte loomisega. Näituse teises osas jutustab ettevõtte oma lugu, näidates mõningaid nii oma läbi aastate populaarsemaid tooteid kui ka ebapopulaarsid, nagu õhku lekkivad täispuhutav diivan ja tugitool.
Näituse kolmandas osas jutustavad Ikea kliendid, kuidas nad kasutasid kaht ettevõtte esmatarbekaupa: Billy raamaturiiulit ning Klippani diivanit.
Näituse väikeses sektsioonis, pealkirjaga "Vigadest õppides", räägitakse ka Ikea vastuoludest, näiteks Ingvar Kampradi seostest kunagise Rootsi natsiparteiga. Ühtlasi on muuseumis koopia Kamradi kirjast "Ikea perele", kus on detailselt kirjas tema seosed Rootsi fašisti Per Engdahliga.
"Üks osa mu elust, mida ma kibedalt kahetsen," seisis kirja lõpus.
"Vigadest õppides" sisaldab ka ühe saksa väljaande avastust, et Billy raamaturiiulitest on leitud ohtlikes kogustes formaldehüüdi gaasi.
Sara Kristoffersson, disainiajaloo professor Stockholmi kunsti, käsitöö ning disaini ülikoolis, ütles, et sellal kui riigis on palju arutatud Kampradi mineviku üle, on Ikea heitnud kõrvale teised vaidlust tekitavad kohad oma ajaloos.
"Nad arvavad, et madalad hinnad on demokraatlikud, kuid me peaksime samuti küsima, kas see võib viia ületarbimiseni," ütles Kristoffersson AFPle.
Kristoffersson lausus, et siin pole tegemist muuseumi, vaid ettevõtte uue viisil turundamisega.
Toimetaja: Anette Sõna
