Kõlab küll naljakalt, kuid kogu asi algas žanrist, mis võhikule sarnaneb koomiksile aga tegelikult on uus liigitus "pilteepos", vahendas "Pealtnägija".

Pilteepose erinevus koomiksist seisneb selles, et kasutatakse tekstina originaalvärssi ning joonistatakse väga detailsed pildid.

Lasnamäel elav kunstipedagoog ja illustraator Jevgenia Dudin on viimase aasta pühendunud jäägitult kahele teemale: vastsündinud tütrele ja Eesti rahvuseeposele. Pärnust pärit 29-aastane Jevgenia on illustreerinud muuhulgas vene keele õpikuid, kuid aasta tagasi pakuti talle ebatavalisemat projekti – pilteepost Kalevipoeg.

"Kui ma alustasin, siis mõtlesin, et olen mina ja minu laps, aga tuli välja, et terve selle aasta jooksul elab meil Kalevipoeg," ütles ta.

Taustateadmiseks: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud algsel eeposel on 20 värsivormis lugu. Grupil entusiastidel ja asjatundjatel tekkis idee anda Kalevipoeg välja pildisarjana, mis on kokku võetud seitsmes osas. Eesmärk lihtne – viia meie rahvuse tüvitekst võimalikult laiade massideni. Suuresti projekti eestvedaja Raoul Annioni rahastusel ilmus pilteepose esimene osa 2014. aastal ja hetkel joonistab Jevgenia Lasnamäe koduateljees teist osa. Ehkki žanriliselt on tegu koomiksiga, on see asjaosaliste sõnul siiski enamat – tekstina kasutatakse originaalvärssi ja pildid on väga detailsed. Teemasse suhtutakse suure respektiga.

Pilteepose projektijuhi Raoul Annioni sõnul on kogu projekti eesmärk koguda erinevaid mõtteid ja teooriaid.

Just pilteepose tegemine viis avastuseni, mis üllatas ka inimesi, kes Kalevipoja uurimisele palju aega pühendanud. Kõik algas, kui Jevgenia luges joonistamise kõrvale Kalevipojast neid värsiridu:

III 790

Kalevide kallim poega

Vaatas kõrgeita kaljuita

Ehavalgel mere peale,

Laskis silmad laenetele;

Vaatas kunni silma kestis,

Vaate tiivad ulatasid:

Kas ehk kuskil mere pinnal,

Laia laente langutusel

Varga jälgi maha jäänud!

Kas ehk kuskil tunnistähte,

Midagi ehk isemärki

Röövli riisumista näitaks:

Kas ei kadund eide kanda,

Jala varvas märki jätnud,

Rada kuskil rajatanud!

"Ta hakkab otsima ema. Ta seisab ja vaatab kaugusesse ja kirjas on, et on juba vara-vara hommik ja kuskilt tõuseb päike. Mina joonistasin siis pärast ja hakkasin mõtlema, et kus ta üldse seisab," analüüsis illustraator.

Kel kirjandustunnist rohkem möödas, värskendame mälu: eepose kolmanda osa keskne liin on, kuidas Kalevipoeg ja tema vennad on metsas jahil ja samal ajal röövib Soome tuuslar nende ema, Linda. Nagu kõigi pärimuste ja eeposte puhul, mitte keegi ei tea, kui suur on tõe protsent, aga võib eeldada, et need tõukuvad vähemasti mingis pisikeses osas tegelikest sündmustest. Jevgenia jutu peale tekkis ka pilteepose projekti vedajal Raoul Annionil küsimus – kus see kõik toimus?

Eeldades, et vana Kalev ehk Kalevipoja isa oli ülik, on loogiline, et ta elas mõnel linnamäel. Hobiarheoloogi ja detektoristi taustaga Annion peab pikki ja kirglikke loenguid, kuidas tema järelduste ahelasse sobituvad pronksiaeg, muistendid, maastik ja tegelike väljakaevamiste leiud, mida kõike pole siin kohal ruumi edasi anda, aga lõpuks jõudis ta just nende samade linnamägedeni, mida teda huvitava piirkonna läheduses on kolm: Jägala Jõesuu, Tallinn ja Iru.

"Kui ma hakkasin siin kivi juures otsima neid igasuguseid pidepunkte, kus tolleaegne Kalev ehk rahva valitseja või kuningas võis elada, siis siin tuleks otsida nagu ülikute kohti, kus ülikud võisid elada," ütles ta.

Lõpuks jääbki järele üks koht ja see on Iru linnamägi. Looduses joonistab ja kaitseb kõike seda ümber looklev Pirita jõgi. Ja kui arvestada, et pronksiajal oli veetase palju kõrgemal ning seega meri linnamäele lähemal – kuskil kahe ja poole kilomeetri kaugusel – ja et siin paiknes kuuendast 11. sajandini linnus ning kunagi ka pronksisulatusahi, siis võib Raoul siin seista ja öelda: "See koht antud lõigu kohaselt võiks olla kõige sobivam Kalevipoja lapsepõlve koduks. Ja kui me paneme nüüd Eesti kaardile täpi, siis: Kalevipoeg tuli koju, nägi et Lindat ei ole, röövitud. Läks mere poole, siit otse siis järelikult. Kui maastikukaarti vaadata, siis on siin ka kaljusid kirjeldatud, siis miks mitte seal kaljudelt hüppaski vette ja hakkas Soome poole ujuma. Siis me saame oma selle joone kätte ja saame panna pildil ilusti idasse päikse tõusma."

Pikalt eeposte kohapärimusega tegelenud rahvaluule professor Ülo Valk kuulis hiljuti Raouli avastusest ja on pehmelt öelda vaimustuses. "See on, ma arvan, selle aasta üks rõõmustavamaid sündmusi, et selline arusaam on tekkinud, et kus võis olla Kalevipoja kodu. Eepose maastikule mõeldes on 99 protsenti kindel, et sealt kandist tasub seda otsida."

Valgu sõnul paistab Kalevipoeg näiteks Kalevala või teiste maailma rahvaste eepostega silma selle poolest, et paljud selle tegevuspaigad on kokku viidud mõne reaalselt eksisteeriva kohaga.

Kalevipoja väidetav sünnikodu on selles reas uus verstapost.

Lasnamäe korteris, kust märgiline avastus tõuke sai, jätkub aktiivne Kalevipoja lugemine ja joonistamine.

"Kõigepealt ma loen teksti, loen eesti keeles ja vene keeles igaks juhuks. Eesti keel on seal päris keeruline ja spetsiifiline. Siis loen veel kord ja veel kord ja veel kord ja hakkan joonistama," kirjeldas illustraator oma tööd.

Kui te aga mõtlete, kellest küll on teise pilteepose Kalevipoja autor joonistades šnitti võtnud, siis vastus on siin – Jevgenia mees! "Tavaliselt ta näitab mulle midagi, see on päris naljakas. Ta ei ole väga hea näitleja. Aga mõnikord ma pildistan teda, sest siis mulle tundub, et pildid on sellised realistlikud, tulevad välja."

Eesti Rahvuseepos "Kalevipoeg" on väga mahukas ja keeruline teos, mille tõlgendamisel tekib alati erinevaid seisukohti.

Nagu Kalevipoja sünnikodu teooria looja ise ütleb, siis andke nüüd aga tuld! Kui kellelgi on teine teooria, siis Raoul Annion on valmis sel teemal pikalt ja detailselt arutlema. Augustis-septembris peaks ilmuma pilteepose teine köide ja selleks hoiavad tegijad lahti Hooandja projekti, kus igaüks saab anda oma panuse meie kulturiloo arengusse.