Ühelt poolt käivad Koenigseggiga kaasas glamuur, raha, kiirus ja kõikvõimalikud ülivõrded, kuid samas on see inspireeriv lugu, kuidas noored Eesti mehed sattusid visa töö ja andekusega maailma autoarenduse tippseltskonda.

Nimelt töötab Koenigseggis hetkel kuus noort eestlast, kellest neli alustasid teekonda autoarenduse rahvusvahelisse tippliigasse siit garaažist Tallinna Tehnikakõrgkooli taga, kus asub Eesti tudengivormeli staap.

1970ndatel Ameerikast alanud projekti sisu on, et tudengid projekteerivad, ehitavad ja võistlevad ise võidusõiduautodega. Igal aastal luuakse uus masin. Maailmas ainulaadsel kombel on Eestis projekt jagatud kahe kõrgkooli - Tallinna Tehnikakõrgkooli ja Tallinna Tehnikaülikooli – vahel. Tähelepanuväärne on, et tudengitele on kõik vabatahtlik ja õhinapõhine.

"Iga sügis alustab 40 inimest, umbes 25 neist jõuab selle hetkeni, kui minnakse suvel võistlema ja umbes 10-15 neist jääb järgi selle aasta lõpuks. Natukene võib seda võrrelda võib-olla militaartreeningu või valikuga, kus tegelikult selle fookuse ja pinge all inimesed järjest ära kukuvad," ütles tiimi endine kapten Kristjan Maruste.

Eesti tehnikatudengid liitusid rahvusvahelise Formula Student tsirkusega 2006 ning on olnud väga edukad. 2012 saavutati rohkem kui 500 meeskonna konkurentsis üle maailma teine koht. Kui algul oli sari sisepõlemis- ehk bensiinimootoriga autodele, siis nüüd on eraldi arvestus ka elektrivormelitele. Viimased kolm aastat ehitabki Eesti tiim ainult täiselektrilist masinat, millega on nopitud juba mitmeid võite. Kusjuures vastas pole mitte ainult suurte riikide suured ülikoolid, vaid konkurente toetavad tihti ka suurfirmad.

Koenigseggi kontaktis mängis olulist rolli tiimi endine kapten Kristjan Maruste. Ühel konverentsil Viinis kohtas ta Christian von Koenigseggi. "Võtsingi tal piltlikult öeldes nööbist kinni ja ütlesin, et mul on maailma parimad noored insenerid, ma arvan, et teil on neid vaja," ütles Maruste.

Alates eelmisest suvest on Koenigseggi inseneride hulgas 25-aastane Indrek Saaremaalt, kes tudengivormeli juures vastutas komposiidist detailide eest; 30-aastane Jüri Kiviõlist, kes oli läbi aegade kiireim tudengivormeli piloot ja vastutas veermiku eest; 24-aastane Tõnis Tapalt, kelle talent on aerodünaamika; ning viimane ineneride ritta liitunud – 32-aastane endine tudengivormeli kapten Ruben, kelle teema on vedrustus.

Tehas asub Lõuna-Rootsis vastu Taani piiri, endises õhuväe hävitajate angaaris, mis tähendab, et komplekti kuulub 1,4-kilomeetri pikkune isiklik maandumisrada, mis on hea nii autode testmiseks kui ka juhuks, kui mõni rikas klient siin oma isikliku lennukiga maandub.

Poolmütoloogilise autofirma kontoris on õhkkond nagu lahedas idufirmas või disainibüroos. Mulje muutub, kui astuda tehase põrandale. Siin seisab eri valmidusastmes paarkümmend superautot, mille kollektiivne hinnalipik on vähemalt 30 miljonit.

Kokku on 15 inseneri, neist neli eestlast. Tähelepanuväärne on, et kahekümnendates kutid said kohe palju vastutust.

Üks, millega näiteks Indrek täpsemalt tegeleb, on Regera efektne hüdrauliline kest, kus uksed ja luugid liiguvad automaatselt. Kolleegide sõnul on Jüril eestlastest suurim ja vastutusrikkam roll, auto tagakonstruktsiooni juures.

Nagu meie peategelased, on ka firma asutaja, omanik ja peakonstruktor oma õnne sepp. Poisikesest saati tehnikast huvitunud Christian von Koenigsegg tegeles alguses hulgikaubandusega, et finantseerida oma leiutamist ja patente – selle käigus eksportis ta muuhulgas 90ndate alguses ka Eestisse külmutatud kana ja plastikaatkotte – aga enne millenniumivahetust tundis, et tõeline kutsumus on sportautod.

Algus käis üle kivide-kändude ja Koenigseggi pere läks sisuliselt vahepeal pankrotti, kuid aastal 2000 valmis esimene Rootsi superauto, millel tänaseks on hulk järglasi. Tehniline perfektsionism ja arulage võimsus kombineeritud esteetiliselt nauditava luksusega ajasid autoajakirjanikud, eesotsas "Top Geariga" ahvivaimustusse.

Ehkki bossi ja ideoloogi sõnul pole eesmärk ainult jõud ja kiirus, on Koenigsegg pidevalt uuendanud erinevaid Guinnessi rekordeid. Kreedo on teha võimas sportauto, mida saab siiski kasutada ka igapäevaselt. Koenigsegg on tänaseks ehitanud ligi 130 autot, millel on umbes sada omanikku üle maailma, kellest boss enamikku tunneb.

Et tehase võimsus on piiratud ja iga masina valmistamiseks kulub vähemalt kuus kuud, siis ootejärjekord on kuni kolm aastat. Ühtegi masinat ei tehta niisama lattu või vitriini seisma. Kõik masinad, mida tehases eri valmidusastmes näha saab, kuuluvad juba kellelegi. Seetõttu ei saa ka neid võtta ning niisama kihutama minna. Uusima mudeli veljed tehakse käsitsi ülikergest komposiidist, ühele veljeringile kulub nädal ja need maksavad sama palju kui S-klassi Mercedes. Klient saab auto oma soovide järgi kujundada, kasvõi katta sõna otseses mõttes kullakihi või teemandipuruga.

Just luksuse poolel jõuame kahe eestlaseseni, kellest me seni veel ei rääkinud. Tegelikult töötab siin kõige kauem – juba neli aastat – Tartust pärit sadulsepp Imre, kellega hiljuti liitus abimees Olari. Kõik Koenigseggi autode polsterdus, mis paitanud nii šeikide kui Jeremy Clarksoni istmikku, tuleb eestlaste käe alt.

Koenigsegg ei ole mitte ainult kallis ja kiire mänguasi maailma ülirikastele, vaid siin on ka palju tehnilisi uuendusi, mis panevad asjatundjad õhku ahmima ja millest võib tulevikus saada norm ka täitsa tavaliste autode juures.

Mitmed nendest uuendustest on viimistletud just eestlaste poolt.

Viimasel ajal on Koenigsegg kiirelt laienenud ja värvanud. Umbes aastaga on töötajate arv peaaegu kahekordistnunud üle 100. Eestlased on siin rootslaste ja hispaanlaste järel suuruselt kolmas rahvus.