"Käsitööõlu on sündinud vastandumisest suurtootjatele - tegu on õllega, mis on toodetud väikese sõltumatu pruulikojapoolt ja mis ei allu turureeglitele. Paratamatult on ikkagi 90-95% maailma õlleturust kerge, keskpärane hele jook," tõi õlleaustaja Karmo Tüür "Ringvaates" välja. "Õlleturu selgrooks on noor isasloom,kes võtab poest kaasa kasti seda, mis on odav ja populaarne," kinnitas ta, et õnneks on aga järjest rohkem tekkimas neid, kes hindavad midagi teistsugust. "See on mingis mõttes ka moevärk - suur osa käsitööõlle joojate hulgas võib olla neid, kes tegelt seda asja ei hinda, aga joovad seda, kuna see on moes."

Ta toob välja, et tema õlle juurde jõudmine ei olnud mingi eriline lugu. "Jõudsin õlleni nagu keskmine poisslaps noorena, kuigi toona Nõukogude Liidus oli õlle puhul küsimus lihtsalt see, et kas seda oli või mitte - heade õllede juurde jõudsin ma aga Belgias, Brüsselis," selgitas Tüür, et seal ta avastas, et ta ei tea õlledest mitte midagi. "Neil on niivõrd palju erinevaid õlletüüpe - seal ma nakatusin ka selle õllepoe mõttega." Mõnda aega tassis ta õllekohvreid ise igaltpoolt kaasa, kuniks ta leidis, et las see õlu tuleb ise tema juurde.

"Ma ei proovi päevas mitte üle kolme erineva õlle - tihti juhtub ka nii, et ma proovin ära esimese lonksukese, et seda kirjeldada ja ülejäänu kallan kraanist alla, sest ma ei taha juua halb õlut," kinnitas ta seda ,et teda huvitab õlle puhul emotsioon. "See algab kasvõi disainist või nimetusest, kuid olulised on ka värv, vaht ja lõhn."

Karmo Tüür tõi välja kaks tüüpviga, mida õlle puhul tehakse. "Esiteks jahutatakse õlut liiga palju, sest jahutatuna võid sa juua ka naftat, sest maitses ei ole mingit vahet." Tema sõnul on parim temperatuur paar kraadi toatemperatuurist madalam. "Teine tüüpviga on pudelist õlle joomine, sest siis ei tee isegi parima veinisommeljeed vahet ka punasel ja valgel veinil."

Ringvaate reporter Jüri Muttika võttis Karmole kaasa ka Ringvaate enda tehtud õlle, et kuulda kogenud austaja hinnangut sellele õllele.