Reportaaž: Kuidas ma üritasin merineitsiks saada
Eile toimus Kalev Spa veekeskuses Eesti esimene merineitside koolitus. Üritus oli nädalaid kütnud kirgi Facebookis, kus oli end huviliseks märkinud mitu tuhat inimest. Sarkastilistest märkustest kubisev kommentaarium andis aimu, et suur osa neist suhtub kogu ettevõtmisesse naljaga. Sealhulgas ka siinkirjutaja. Kuni ta otsustas asja omal nahal läbi proovida.
Olenemata suurest hulgast huvilistest oli eile kella kaheks veekeskusesse kogunenud rahvast siiski tagasihoidlikult – viieteistkümne ümber – peamiselt väikesed tüdrukud, aga sekka ka üks poiss ja noormees neiuga. Kuivõrd pikkuses ma lastele just erilist konkurentsi ei pakkunud, pole ma isegi kindel, kas ujumistreener ja ürituse eestvedaja Merle Liivand sai kohe aru, et enamikest osavõtjatest lahutab mind umbkaudu viisteist aastat. Vahetult pärast pühadesööminguid ja aastavahetust trikooväel koos teistega seina ääres seistes mingisugune enesekindlus vaevalt seda reetis.
Koolitus algas kuiva trenniga, mille käigus sai ära õpitud õige käteasend, keha ja varbaid sirutatud ning proovile pandud kõhulihased. Olles üsna pikaajalise sportliku taustaga, olin kursuse selles faasis veel üsna optimistlik ja kindel, et vähemalt maismaal olen ma selle kursuse kõige kõvem hüljes.
Pärast kuiva trenni veel vette ei saanud, lasti basseini äärde istuma. Kogu see kuival põrandal taidlemine oli tekitanud suure janu vettesaamise järele ning ma ei peljanud kõrvuti istunud sõbrannasid lahku ajada, et endale ka ruumi teha ja jalad kiirelt basseini pista. Tõstsime jalgu paarkümmend korda vee alt üles.
Edasi hüppasime vette ja Merle õpetas meid puhuma "merineitsimulle" ning saatma "merineitsisuudlusi". Kuigi kõik need harjutused olid mõeldud väga tehniliseks ettevalmistuseks, hoidis Merle omapoolselt pidevalt üleval ka müstilist tooni, mis väikeste tüdrukute ja poisi silmad sädelema panid ja minus pigem ebamugavustunnet tekitasid. Aga ma hindasin pühendumust.
Kui igaüks suutis puhuda vähemalt kümme merineitsimulli, küsis Merle: "Kes on merineitsi sõbrad?". "Meritähed!" kostis kooris kindel vastus, misjärel pani Merle meid kõiki veepinnale meritähe kombel hõljuma. Või noh, hõljusid esialgu teised, minu jalad tundusid mulle raudrasked ja vajasin treeneri abi. Seda ehk ainsana. Aga kui lõpuks miskinegi kergus lihastesse tuli, oli tunne päris võidukas.
Pärast esimest raskust kadus näolt ka seal pikalt olnud muie ja üleolevus, sest meenus, et ega ma vees just eriti osav ei ole ning sai selgeks, et ma ei tunne end nüüd siin sugugi kindlamalt kui algkooli esimeses ujumistunnis. Üritasin oma piinlikkustunnet varjata jutuga, et "õppisin seda ammu", nagu oleksin sügavas keskeas ja mulle on uusi trikke juba keeruline õpetada. No tõepoolest.
Edasi läks ainult väljakutsuvamaks – delfiinujumine. Merle vingerdas õpetuseks oma kõhuga ja keelitas meid jalgu koos hoidma. Taoline graatsia tundus juba eos mu jaoks kättesaamatu, aga iga järgmise üritusega kasvas hinges tahtmine end iseendale ja õpetajale tõestada – tahtsin ka merineitsiks saada! Suur tahtmine ja proovimine päädisid aga sellega, et kaasinstruktor ulatas mulle üks hetk basseini kõrvalt mingisuguse kollase abivahendi, mis oma jalgade külge panna, sest "mu jalad ei tahtnud koos püsida". Mu nägu täitis korraga abitus ja arusaamatus ning déjà vu’na meenus see, kui algkooli ujumistunnis klassikaaslased basseini teise otsa sügavasse vette lasti ja mina paari teisega abiujuki toel madalasse harjutama pidin jääma.
Aga see polnud veel kogu ettevõtmise kõige valusam osa, edasi tuli meritähte ja delfiini kombineerima hakata ning nõnda poolde basseini ujuda – neli "merineitsi sabalööki" ühtpidi ja neli teistpidi, vähemalt kaks kordust. Selleks hetkeks tundsin ma kadedust, et väikesed tüdrukud omavahel sõbrannad või vahepealse ajaga sõbrannadeks saanud olid – kogu abituses muutus olemine mingi hetk päris üksildaseks ja tekkis tõeline vajadus kaaskannataja järele.
Samal ajal võis märgata, et ega need väikesed tüdrukud ei olnud kogu ettevõtmise jooksul just üleliia elevil või rõõmsad, kõige väiksem kaebas, et "külm on" ja küsis, millal saba saab jalga panna. Saba jalgapanemist olid selleks ajaks pikalt oodanud paljud teisedki. Isegi mina. Merle aga tuletas meile koolituse ajal kogu aeg meelde, et "merineitsiks ei ole nii lihtne saada".
Kui lõpuks sabad-monolestad jalga lubati panna, siis merineitsi asemel tundsin ma end vees rohkem nagu inimene, kes on kinniseotud jalgadega visatud vette uppuma. Selleks, et basseinis kuidagi edasi liikuda, pidin aeg-ajalt tugipunktina kasutama mõnd last, sest punktist A punkti B ma selle asjandusega ujuda ei osanud ja instinktiivselt kiskusin end alatasa ühe jalaga lestast välja, et end oma saamatuses ise mitte ära uputada. Jällegi tundus, et ma olin ainus, kellel selline probleem oli.
Üks, mis lestadega ujumise faas mulle andis, oli teadmine, et see kadalipp saab varsti läbi. Ujusime läbi rõngaste ja paaris ning vilumus ei paistnud kuskilt tulevat, minust kehvemaid sooritusi tegi ainult kursuse pesamuna, kes ehk vaevu neljane ja koolituse lõpusirgel end mööda basseiniäärt aeglaselt finiši poole tiris.
Koolituse lõpus sain diplomi, mis ütles, et "olen merineitsiks sündinud ja läbinud edukalt merineitsi koolituse", millega oli küll raske nõustuda, aga mis andis kogu eksperimendile vähemalt lõplikkuse ning kinnituse, et erinevalt neist, kes võtsid vaevaks ürituse Facebooki kommentaariumis kogu ettevõtmist alusetult naeruvääristada, läksin mina kohale ja tegin kogu asja läbi.
Ja kogemus on ainult positiivne, kuigi kursuse kiire tempo tõi pidevalt veremaitse suhu. Merle selgitas hiljem, kuidas ta oli ujujana üks hetk tundnud, et „mingisugune sein on ette tulnud“ ja võimalikult pikkade distantside ujumine oli end ammendanud ning tekkis soov keskenduda kvaliteedile – ujumisele, milleks merineitsindus kui selline tundus täiuslik.
Lähipäevil sõidab Merle tagasi Floridasse, kus ta on elanud praeguseks viis aastat ja korraldab samasuguseid ujumiskoolitusi. Sealjuures polnud asi ise ainsaks ajendiks, vaid ka asjaolu, et Floridas ja Kalifornias upub iga aasta lubamatult palju lapsi ning ta tahab lastele anda oskuse end uppumisolukorras päästa – seda kas või meritähe kombel veepinnal hõljudes, mitte "vanaema moodi vees rabeledes".
Merineitsiks ei ole tõepoolest lihtne saada ja merineitsindust on lihtne millekski tobedaks pidada ainult seepärast, et see meile võõras on. Tegelikult eeldab see sama palju tehnilist vilumust ja pühendumust nagu iga teine professionaalne ujumisstiil ning Marko Reikopi kombel seda tilu-liluks pidada kindlasti ei saa – merineitsiks saamine nõuab palju tööd, mitte ainult ilusat saba.
Vaata galeriid SIIT.
Toimetaja: Rutt Ernits