Hiljuti avastatud fotokollektsioon avab nostalgilist Tallinna elu 1930. aastatel
Hiljuti avastati juhuslikult sadadest piltidest koosnev fotokollektsioon, mida üks eesti-baltisaksa pere 80 aastat nagu reliikviat hoidis. Pildid annavad haruldase sisevaate ühe pere ellu sõjaeelses Tallinnas, nö Eesti Wabariigi kuldajal. Samadest piltidest avatakse nädala lõpus Tallinna Linnamuuseumis, Neitsitornis näitus.
Kõigilt neilt fotodelt vaatab meile vastu tänaseks ammu kadunud maailm, muinasjutuliselt muretu lapsepõlv, mis on üles pildistatud 1930. aastate Tallinnas, tänases turistide lemmikpaigas, Taani kuninga aias ja Neitsitorni-esisel platsil. Ehkki tänapäeva inimene seda piltidelt tingimata ära ei tunne.
"Kui me seda ette püüame kujutada, siis selle torni rekonstruktsiooni asemel oli siis kahekordne klassitsistlik elamu suurte kõrgete akendega, kahe suure saaliga mõlemal korrusel, mis oli värvitud helekollaseks," selgitas Tallinna Linnamuuseumi juhataja Toomas Abiline "Pealtnägijale".
"Sellest vasakul ja paremal olid puidust hooned - puust viilkatusega maja, millel oli uhke veranda ja veranda katusel oli rõdu, ja teisel pool oli samuti madal puumaja. Ja siis oli õitsev aed - õunapuud, kirsipuud, ploomipuud, sõstrad, tikripõõsad. See oli nagu omamoodi džungel."
Kõik need detailid oleks jäänud saladusse, kui ühel möödunud aasta oktoobripäeval poleks ilmsiks tulnud fakt, et ca 80 aastat, üle sõdade ja seikluste, on perekond hoolsalt säilitanud mahukat ja väga detailset fotokollektsiooni aastatest 1935-1939, mille autor on Berend von Bock.
Von Bock polnud mitte ainult baltisaksa aadliperekonda kuulunud pankur ja ärimees, vaid ka Jaan Krossi romaani "Keisri hull" peategelase Timotheus von Bocki järeltulija. Lisaks oli ta innukas hobifotograaf.
"Antud fotode puhul ongi eriline see, et neid on nii palju," arvas Abiline. "Neid on sadu. Berend von Bock pildistas väga palju oma perekonda ja elupaika, Neitsitorni, Taani Kuninga Aeda, Toompead. Seal on kõik aastaajad, seal on kõik tegevused, seal on puhkehetked, seal on töö, õppimine, laste õppimine, seal on interjöörid, külaliste vastuvõtmine, kõik, mis ühe perekonna elu juurde kuulus. Kõik see on üles võetud. Ja siis see sama Taani Kuninga Aed ja vaated Linnamüürile. Need on kõik kadunud vaated. See on täiesti kadunud maailm ja ühtäkki on see kõik sinu silmade ees."
Fotodel kujutatud, 19. sajandi alguses keskaegse Linnamüüri äärde ehitatud elumajad lammutati kuuekümnendatel. 1577. aastal Liivi sõja käigus Ivan Julma vägede poolt purustatud Neitsitorn rekonstrueeriti aga seitsmekümnendatel. Võib öelda, et peaaegu mitte miski ei meenuta täna enam seda lopsakat koduaeda, mis oli siin umbes 80 aasta eest.
Siiski ühendab seda kuldset Eesti Vabariigi aega, äsja päevavalgele tulnud fotokollektsiooni ja praegust hetke üks inimene. Et ta üles leida, pidi "Pealtnägija" lendama Rootsi pealinna Stockholmi. Sest just siin elab täna toosama pisike patsidega tüdrukutirts, kes on enamiku fotode keskmes. Tema nimi on Margarethe Weckman, tänaseks 89-aastane vanaproua, kes on täie tervise juures ja mäletab lapsepõlve Toompeal nagu eilset päeva.
"See oli kõige parem aeg minu elus," meenutas Margarethe Weckman. "See oli muretu ja lõbus. Mängisime, kui sõbrad tulid volleyball'i. Ja siis peitsime end ära koos poisiga, kes oli väga ilus poiss Igor. Siis ronisime kõikidel puudel. Tema ja mina olime Tarzan ja valge neiu."
Margarethe, temast kolm aastat vanem õde Anneliese, vanaema Anna, ema Elfriede ning isa Berend kolisid Neitsitorni koha peal asunud eramusse 1932. aastal, mil Margarethe ehk Gretzi oli kõigest kuuene. Saksa soost isa ja eestlannast ema kodukeel oli saksa keel, ehkki Toompea neljaklassilises saksa algkoolis õpetati lastele ka eesti keelt.
"Mul olid kõiksugused nukud ja asjad ka," jutustas Weckman. "Ma mäletan, kui sain vaktsineeritud, siis mõtlesin, et pean nukuga ka seda tegema. Aga nukk läks katki sealt kohalt.
Ja siis mulle kingiti väike õmblusmasin. Ja see õmbles tõesti."
Berend von Bock oli ka Tallinna Fotoklubi liige ja veetis kõik vabad hetked pildistades või pimikus fotosid ilmutades, mistõttu leiab kogust lisaks imelistele perepiltidele ja detailsele sissevaatele ühte 30. aastate Eesti koju ka haruldasi vaateid II Maailmasõja-eelsele Tallinnale, selle nostalgilisele miljööle ja värvikatele kodanikele, alustades pisikesest kingaviksijast ja lõpetades näiteks puhkehetke nautiva töölise või otse sadamakail juukselõikust saava madrusega. Margarethe käis pildistamisretkedel ikka koos isaga.
Helgele lapsepõlvele Taani Kuninga Aias tegi järsu lõpu II Maailmasõda. Siinsed sakslased lahkusid Hitleri kutsel Suur-Saksamaale, okupeeritud Poola aladele. Nii ka Von Bockid, kes lahkusid Toompea kodust 1939. aasta novembris.
Pere uueks elupaigaks sai Poznani linn Lääne-Poolas. Margarethe värvati Saksa lennuväe tööteenistusse, isa Berend aga sõjaväkke tõlgiks. Mahuka fotokollektsiooni säilimise eest tuleb tänada ema Ellyt, kes läbi sõja pilte hoolikalt kaitses ja hoidis. Oma armastatud isa nägi Margarethe viimati 1944. aastal. Alles aastakümneid hiljem sai ta teada, et isa suri 1945. aastal Venemaal, ehkki surma põhjus on jäänud selgusetuks.
"Ühe väikese pildi peale oli ta kirjutanud: "Mälestuseks Kribule". Ta hüüdis mind Kribuks," rääkis Margarethe Weckman. "Ja teise pildi peal seisab: "Kribu, viimaselt puhkuselt 42 oma Papuntšikust!""
Ainsad mälestusesemed, mis lisaks mahukale fotokogule Kribul oma Papuntšikust tänaseks säilinud, on kaks fotoaparaati. "Isal oli kolm aparaati ja kolmas kadus koos temaga," ütles Margarethe.
Margarethe kasutas neid samu aparaate hilisemas elus, et jäädvustada oma uut perekonda. Poolast kolis Gretzi mõneks aastaks Saksamaale ja sealt edasi 1948. aastal Rootsi. Ehkki lapsena unistas Margarethe teadlasekarjäärist, siis sõja tõttu ei õnnestunud tal kunagi ülikooli minna. Rootsis töötas ta aastaid hoopis raadio- ja telefonitehases ja abiellus 1951. aastal Stockholmis Eestist pärit ärimehe Werner Weckmaniga, kellega neil on poeg Frank ja tütar Angelika. Ning tänaseks ka kaks lapselast.
Angelika Weckman sai oma vanaisa fotokollektsioonist esmalt teada umbes 20 aastat tagasi. "Ema näitas mulle," meenutas Angelika. "Ma ei teadnud, et ta oli nii hea fotograaf. Ta oli tõeliselt suurepärane kunstnik. Ja ka perepildid, mida nägin, olid tehtud suure soojusega. Talle meeldis seda teha, see oli talle nii oluline hobi. Ta kujutas oma peret väga südamlikult."
Toimetaja: Mari Kartau