Täispikk intervjuu: Stig Rästa kirjutas avameelse raamatu võitlusest depressiooni ja narkootikumidega

Foto: ERR

Tänavuse Eesti Laulu võitja Stig Rästa käis totaalses eetrivaikuses hiljuti palverännakul ja kirjutas seal avameelse raamatu, mis heidab varju ka Eurovisiooni telgitagustele, aga näitab eelõige ühe Eesti tippmuusiku elu varjukülge, mida saadavad depressioon, paanikahood ja narkootikumid.

Kui jälgida avalikku meediat, seda, mida sinu kohta on kirjutatud ajakirjanduses, siis tundub, et sul on ju suurepärane aasta olnud: sa oled võitnud “Eesti Laulu”, sa oled käinud Viinis Eestit esindamas, sul on see suurepäraselt läinud, sa oled kirjutanud väga head muusikat, mida on klikitud kümneid tuhandeid kordi. Sul on olnud meeletult töine suvi, pealtnäha on kõik väga ilus.

Jah, ongi ilus. Neid klikke, ma pean parandama, ei ole isegi kümneid tuhandeid, vaid on isegi miljoneid. Ma vahepeal ikka natuke vaatan, loen kokku erinevad videod, seal saab vist üle 15 miljoni kokku. Ja ega ongi, et tundub justkui, et kõik on väga tore ja äge ja et elan sellist väga eeskujulikku elu.

Tegelikult on aga see, mis fassaadi taga, katkine lugu. Mida paljud inimesed ju ei tea, on see, et sa tegelikult tulid alles mõni aeg tagasi palverännakult Prantsusmaalt Hispaaniasse, Santiago de Compostelasse. Sa jalutasid 800 kilomeetrit maha sisuliselt kuu ajaga. Miks sa sinna läksid?

Ma ei oskagi öelda, kuivõrd ma läksin sinna kui palverännakule. Väga paljud inimesed olid sinna tulnud tegelikult ennast otsima. Neil on midagi, mis on elus juhtunud või mille pärast nad seal on. Mingil määral võibki seda tegelikult ju palverännakuks lõppkokkuvõttes nimetada. Ta on selline pigem aja maha võtmise, eneseotsimise rännak, et saad rahulikult kõndida, mõelda omaette.

No sina ei läinud sinna ju selles mõttes sahtleid korda tegema, et kelle jaoks seda muusikat ikkagi nüüd teha, kas teha Trafficuga edasi või Elina Borni jaoks või võib-olla võtaks mingid uued artistid, vaid sa tahtsid sahtlid korda teha iseenda sees, panna mõtted paika ja iseennast sealt sahtlitest üles leida. Lõpuks sa kirjutasid nendest mõtetest ka raamatu, mis ilmub juba üsna peagi, mille nimi on “Minu Kennedy”. Miks sa selle raamatu kirjutasid?

Raamatuga on samamoodi, et tegelikult ma olen juba, ma arvan, umbes kolm korda alustanud raamatu kirjutamist. Ma olen aastaid juba pannud ühte lillasse märkmikusse kirja mingeid asju, mida ma kindlasti tahaks rääkida, mis tunduvad sellised huvitavad ja naljakad kellelegi lugeda. Ma olen üritand hakata kirjutama novelli, mul on ka see süsteem juba paigas, aga sinna minnes ma mõtlesin, et ma kirjutan sellest kõndimisest ja sellest kogemusest, et teen sellise väikest viisi reisiraamatu mõnele järgmisele kõndijale. Kui Eestist keegi läheb sinna, siis tal oleks mugav seda vaadata, mis seal toimub, mis seal tehakse, aga umbes viiendal päeval ma sain aru, et päevad seal põhimõtteliselt korduvad. Kui ma kuuendal päeval kirjutan jälle, et ma kõndisin täna 30 kilomeetrit, midagi eriti ei juhtund, järgmisel päeval jälle kõndisin 30 kilomeetrit, siis ma sain aru, et see reisiraamat ilmselt ei tule väga huvitav. Ja siis ma võtsin need vanad märkmed, mis mul olid olemas, kaasas ja hakkasin hoopis kirjutama enda elust raamatut.

Ma julgen öelda, et ma tunnen enda arvates sind suhteliselt hästi ja kui sa ütlesid, et selle raamatu kirjutad, siis ma mõtlesin, et huvitav, mida sellel 35-aastasel staaril tegelikult ikka kirjutada on. Selgelt eelarvamusega suhtusin sellesse. Aga mis seal salata, ma pean tunnistama, et see käsikiri, mida mina lugenud olen, ma julgen öelda, et see on mind kõige enam raputanud raamat viimase viie aasta jooksul. Tegelikult sa, Stig, tõmbad ennast ikka Eesti rahva ees sõna otseses mõttes paljaks.

Ma ei saa öelda, et ma nüüd täiesti alasti ennast seal selle raamatuga tõmbasin, võib-olla kasvõi juba pelgalt mahu pärast mul ei olnud võimalust kõigest seal rääkida. Tegelikult materjali, võib-olla kunagi ma kirjutan veel midagi, mitte nüüd niiöelda enda elust ainult, vaid ma jätsin ikkagi varu, et panna mõnda teise raamatusse veel mingeid asju. Aga suhteliselt jah, ma ikkagi räägin seal väga paljust.

Ma usun, et väga paljud inimesed kukuvad sõna otseses mõttes praegu toolilt maha, kui nad kuulevad seda, et, et sul on kolm korda diagnoositud depressioon, ärevushäired, paanikahood ja sa neelad antidepressante, näiteks seesama peatükk, kui sa esimest korda astusid üles Outloudziga "Eesti Laulul", siis sa parasjagu olid nende küüsis ja olid tarvitanud lubatust natuke rohkem antidepressante. Ehk see kõik on see, mida ma tegelikult sinust ei tea, miks sa selle ära rääkisid?

Näiteks sellepärast, et see on kõik seotud mingil määral sellega, mida ma seal raamatus varem kirjutan, et tulevastel noortel, kas artistidel, muusikutel, lauljatel oleks selge see, et kui see elukutse võib tunduda unelmate töö, siis tegelikult on seal ikkagi ülipalju sellist, mis jääb sinna seljataha või lava taha tegelikult varju. See ei ole kerge, see tõmbab su mingi hetk nii tühjaks nagu mingi tühjakspressitud sidrun või kuidas iganes see väljend on. Pigem tuua mingil määral eeskujuks noorematele, et see elu ei ole kerge, et see võib olla väga paljudele laastav, sa pead olema päris tugev, et seda kõike vastu pidada.

Sest depressioonist rääkides, sa praegu tarvitad ka antidepressante?

Jaa. Võib-olla rahval on natukene vale arusaam isegi sõnast antidepressant, et see ei ole nüüd tänapäeval ammu juba midagi sellist, et vau, see mees on hull ja ilmselt tapab ennast ära. Antidepressante on nii erinevaid ja erineva mõjuga, erinevate sümptomite puhul on erinevad ravimid. Kui sul aju ei tooda serotoniini ehk seda, mis peaks inimese õnnelikuks tegema või andma elujõudu, vaid sa oled kogu aeg mingis teatud tasandis, siis selleks on olemas üks ravim, mida sa võtad ja nädalaga muutub su elu täielikult. Sa tunned, et sul on jõudu, sa oled õnnelik elu üle ja ma arvan, et kui sellised asjad olemas on, siis loomulikult on natuke hirm selliste asjade ees - antidepressantide. Kõlab natuke õudselt, aga tegelikult enda kogemuse põhjal, kui sa oled haige, siis peab ravima.

Kui me räägime juba nendest vanainimeste asjadest ehk haigustest, siis tegelikult mul meenub üks aastatetagune episood, kus üks online-väljaanne pani oma esiküljele pildi sinust, talvise pildi, kus sa olid oma tavapärase kergelt tõmmu nahaga ja viidi läbi küsitlus, et mis te arvate, kas solaariuminahk sobib superstaar Stigile. Ja ma läksin endast kergelt välja ja helistasin sellele online-väljaandele ja ütlesin, et korjake see pilt maha, sest tegelikult mitte keegi ei tea, et see on tingituna ühest väga raskest haigusest, mis sul on.

Ma mäletan ka seda pilti, et ma oli suhteliselt oranž seal ja see on ka üks põhjus, miks ma jällegi selle raamatu kirjutan. Hakkab tulema selliseid asju, mida inimesed ei tea ja siis tekib see, et pannaksegi selline pilt üles ja hakatakse spekuleerima, et ma käin solaariumis. Väga paljud inimesed küsivad ka mult, et kuidas sa nii pruun oled, siis tegelikultt ma ütlen, et ma käin kogu aeg solaariumis niiöelda naljatades, ma ei viitsi hakata seletama, mis värk on tegelikult. Aga tegelikult jaa, umbes kümme aastat tagasi diagnoositi mul Addisoni tõbi, millega seoses ongi see, et mu nahk on natuke pruunim, jumekam. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen tegelikult suhteliselt eluaeg olnud jumekas, et minu puhul on see veel enam-vähem okei, ma olen näinud inimesi, kes on nagu tõeliselt kuskilt lõunapoolkeralt pärit.

Saan ma õigesti aru, et see on nüüd see lugu, et su neerupealsed ei tooda teatavat hormooni, mida on vaja elus püsimiseks?

Just.

Ja selleks, et elus püsida, sa võtad kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel juba viimased kümme aastat tabletti?

Jaa. Selleks ei ole olemas ravi, vaid on asendusravi. Keegi ei saa mul neid neerupealiseid korda teha, vaid ma pean seda ainet võtma suukaudselt sisse kogu aeg. Minu hommik näeb välja selline, et ma ärkan üles, kõigepealt panen peotäie tablette sisse, et tuleks jõud piltlikult öeldes, siis päeva peale võtan veel ja siis õhtul võtan veel.

Sealt ka see “Minu Kennedy”, selles mõttes ma saan aru, et John Fitzgerald Kennedyl, Ameerika kunagisel presidendil oli täpselt seesama haigus?

Jaa, kui natuke guugeldada, siis selgub, et tal oli täpselt seesama tõbi.

Sa pigem siis otsisidki sellel palverännakul põhjust, et miks sul see haigus on ja kas ma saan õigesti aru, kui ma seda käsikirja loen, et üks selline tuletis või su enda kahtlustus on, et see võib olla seotud ka sellise perioodiga, kus sa tarvitasid kõvasti narkootikume?

Jah, see on pigem selline arutelu, et loomulikult ma ju ei tea seda, aga selles raamatus samamoodi ma kirjutan lahti oma haigusele eelnevad lood, mis ei ole niivõrd ilusad, mis on parajalt lolli peaga tehtud ja seal ma arutlen selle üle, et kas need asjad võisid mõjutada seda kõike, kas mu immuunsus on tänu sellele saanud mingi löögi, kas ma olen ennast mürgitanud võib-olla liiga palju, et ma olen tekitanud mingi haavatavuse oma organismis. Selle üle ma kõike arutlen, et mine tea, ma ei oska öelda, millest see täpselt alguse sai, ma oskan öelda arsti järgi enam-vähem seda aega, millal see umbes alguse sai ja seal samamoodi ma arutlen raamatus selle üle, et kus see alguse võis saada.

Sul on üks väike vestlus raamatus oma neuroloogiga, ühel järjekordsel antidepressandikuuril, kus ta annab sulle nõu, et sa ei tohi mitte midagi kahetseda, mis sul minevikus on olnud ja sa pead vaatama tulevikku. Aga kui sa oma narkoperioodi vaatad, mis on see sõnum, mida sa nüüd selle lühikese aja jooksul tahad edasi anda. Näha on, et sa ei taha suurustada nende lugudega.

Sõnum on see, et hästi palju viimasel ajal räägitakse kasvõi mingist kanepi legaliseerimisest, väga palju on pooli, kes ütlevad, et see on täiesti ohutu, et ei saa aru, miks riik seda ei legaliseeri. See on selline asi, mille kohta minu arvamuse kohaselt ei tea keegi veel eriti mitte midagi. Loomulikult on näiteid, kuidas mingi tavaline kanepitõmbamine on oluliselt ohutum kui alkohol näiteks, mis on täiesti legaalne, mida reklaamitakse. Mu sõnum on see, et ei jääks kasvõi noortele või lastele sellist muljet, et need on ohutud.

Aga sa lõpetad oma raamatu väitega, et ohtralt alkoholi ja ka teatud kogustes narkootikumide tarvitamine on tõenäoliselt su elu päris korralikult rikkunud.

Minu puhul see on nii, tõenäoliselt, loomulikult ja ma loodan, et kasvõi selle raamatu puhul äkki see paneb kedagi rohkem mõtlema. Minu näite puhul, et ma kirjutan selle ära, kuidas ja mis on juhtund, mis on toimunud ja nüüd mis on selle tagajärg. Sellega ma loodan, et saavad noored rohkem aru, millega on tegu.

Kuivõrd sa tunned, et sellest palverännakust, sellest "Minu Kennedy" sisse asjade ära kirjutamisest, vähemalt poolte asjade ära kirjutamisest, on siis tegelikult kasu olnud?

Eks ma seda kasu näen hiljem, aga tegelikult juba see, et ma sain selle kõik kirja panna, endast välja, et ma saan selle tuua lugejani. Ma tõesti ei tea, mis sellest nüüd saama hakkab, kui see raamat välja ilmub, äkki ma pean kuskile mõneks ajaks ära kolima, võib-olla tuleb mingi tohutu pasarahe. Aga kasu on palju, sest et ma saan põhimõtteliselt sisuliselt selle raamatu kinni panna ja minna edasi oma eluga mingil teisel moel, tunduvalt vanemana kogenenumana ja vaadata tagasi oma elule. Hoolimata sellest sitast ja jamast, mis seal kõik tundub, et oli, see kujundab mingil määral inimest läbi selle, kuidas ta kasvab ja ma arvan, et see on ainult hea, et ma saan raamatu kinni panna ja minna edasi järgmiste peatükkidega.

Võid sa siis öelda, et sa oled lõpuks pärast kõike seda oluliselt õnnelikum kui varem?

Jaa, ma saan järjest õnnelikumaks.

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: