"Pealtnägija" | Argipäev Antarktikas: kuidas teadlased Lõunamandril elavad?
Meeste mõõduvõtmisest räägib ka hetkel Lennusadamas avatud näitus "Võidujooks maailma lõppu", mis kirjeldab Lõunapooluse vallutamist 104 aastat tagasi. Aga mis elu elatakse Lõunamandril praegu, kui seal on külmutatud territoriaalsed nõudmised ja kaevandamine ning esikohal on rahumeelne teadustöö? Selgub, et korealastel on parim köök, hiinlastel korvpalliväljak ja venelastel kirik ning saun.
Antarktise põhjaosas asub üks veidramaid kogukondi meie planeedil. Kunagi arvati, et inimesed siin aastaringi ellu jääda ei suuda. Nüüd asub siin ekstreemsemast ekstreemsema loodusega kohas linn, kus on kool ja postkontor, ning selle ümber kirju mikroühiskond. See paik on Kuningas George'i saar.
Igal suvel lendavad sajad teadlased Tšiili lõunatipust kohale ja maanduvad kruusakattega lennuväljal. Lend on suhteliselt turvaline, kuigi esimene asi, mis saabujat tervitab, on transpordilennuk, mis kunagi õhkutõusul purunes.
Peter Convey Briti Antarktise Uuringute Keskusest on polaarteaduste elav legend. Tal läheb jää peal juba 17. hooaeg. "See on teadustööks ülihea paik. Kõik nimetavad seda looduslikuks laboratooriumiks. Siin on koos eri valdkonnad, mis on maailmale väga olulised."
Inimesed saabusid Antarktika poolsaare tippu esmakordselt aastal 1819. Tänu asukohale Lõuna-Ameerika lähedal on Kuninga George’i saarest nüüdseks saanud teadustöö keskus, kus asuvad 14 riigi baasid. Pingviinide ja hüljeste järel on teadlased siin kõige levinum liik. 3’05’’ Nii algab tüüpiline päev Tšiili polaarjaamas Escuderos. Selles rühmas on vibukütt, bioloogid ja sõjaväelane. Eesmärk on otsida lonthülgeid ehk merielevante.
Kapten Luis Torresel on üks saare kõige ohtlikumaid ameteid. Bioloogidel on vaja mõõta toksiinide taset hüljeste rasvakihis. Seda saab teha ainult hülgekarja sisse nooli lastes. "Nool tabab looma ning sellele jääb veidi rasva ja nahka. Siis toome noole tagasi, et teadlased seda laboris uuriksid."
Nooled on pigem tüütud kui valusad, aga need kolmetonnised imetajad võivad halva tujuga väga ohtlikud olla. Üksainus libastumine ja kapten Torres oleks jalast ilma. Seekord saab ta ainult märjaks.
Aga looduse toiduahelasse jõudnud saasteained on ainult üks arenenud maailma kahjulik mõju. Palju tõsisem on kliimamuutus, kusjuures mõju suureneb Soojemad talved tähendavad vähem jääd, vähem jääd tähendab omakorda jälle kõrgemaid temperatuure.
"Isegi kui praegu lõpetame ja mingi ime läbi kõrvaldame atmosfäärist CO2 ning alustame nullist, ei pruugi süsteem automaatselt oma algseisundisse naasta. Oleme selle tasakaalust välja ajanud ja mitmes mõttes ei teagi, kuhu see nüüd areneb. Ja kui see pole tõsine probleem, siis ma ei tea, mis üldse on," toob Peter Convey välja.
Kliimamuutus on põhitähelepanu all kõigis siinsetes polaarjaamades. Lennujaam, mida haldavad TTiili õhujõud, on transpordi sõlmpunkt. Selle kõrval linnakeses elavad armeeohvitserid ja nende perekonnad. Neli jaama Hiina, Tšiili, Venemaa ja Uruguay asuvad linnast jalgsimatka kaugusel. Lõuna-Korea baas asub otse üle lahe.
Kuna läheduses on nii palju teadlasi, on tekkinud isegi midagi Antarktika seltsielu taolist. Nädala või paari tagant korraldavad ttiillased peo ja kõik riigid on oodatud. Mängib latiinomuusika, aga pooled külastajad on poolakad, korealased, sakslased jne.
Vene polaarjaam Bellingshausen oli nõukogude teaduse uhkus, kui see 1968. aastal rajati. Pärast Liidu lagunemist on seda tabanud rasked ajad. Glatsioloog ehk jääteadlane Bulat Mavljudov kõnnib iga päev keskeltläbi kolm tundi, sest jaamal puudub jääl liikumiseks sõiduk, et jääkilpi mõõta. Ilm võib vastik tunduda, aga Bulati see ei häiri.
"Siin elada on hea. Ilm polegi nii halb. Vahel sajab, vahel paistab päike. Meie meteoroloogid ütlevad, et statistika järgi on kuus keskmiselt 22 pilvist päeva. Aga see paik on huvitav," on Mavljudov tööga igati rahul.
Teadustöö jaoks raha napib, aga patriootlikud venelased kogusid raha hingede päästmiseks. Bellingshauseni polaarjaama kohal kõrgub viimane asi, mida Antarktikas ootaks. See õigeusu kirik ehitati Siberis aastal 2002 ja toodi Vene jäälõhkujaga detailidena kohale. Siin töötab isegi täiskohaga preester, isa Kirillov, kes elab oma onnis kiriku taga.
"Töötati Moskvas, et viia ellu idee õigeusu pühakojast Antarktikas," mainib isa Kirillov, kuid seal puudub ainult kogudus - kaks polaarjaama töötajat aitavad jumalateenistusi läbi viia, ülejäänud käivad siin harva. "Kiriku ehitamine käib ruttu. Aga kasvatada hingi armastama Jumalat ja ligimesi - see on väga pikk protsess."
Hiina haaras kiirelt Venemaa koha Antarktises. Nende polaarjaam, mis on ristitud Suure Hiina müüri järgi, on kõigest kilomeetri kaugusel. Selles on saare lahedaimad tingimused, alates kolmekorruselistest elumajadest, lõpetades tippklassi laboratooriumide ja korvpallisaaliga, kus käivad mängimas kõik rahvad.
Hiina ehitab Antarktikas juba viiendat jaama. Aga kui altruistlik kogu see investeering on? Hiina on ressursinäljas riik. Seni keelab Antarktika leping maavarade kaevandamist, aga aastal 2041 ootab ees moratooriumi uuendamine. See on õrn teema ja teeb paljud murelikuks.
Seni on siin lubatud vaid üks kommertstegevus - turism. Grupid saavad maale tulla vaid mõneks tunniks, sest Hotelle Antarktikas ei ole. 19’22’’ Luis Rossel on akvalangist ja fotograaf ning töötab Tšiili Antarktika Instituudis. Selle kõrvalt saadab ta turiste loodusvaatlusel.
Briti Antarktika Uurimise Ühingu sõnul on 87 protsenti Antarktika poolsaare jääliustikest kahanenud. Aga see on pisiasi võrreldes Lääne-Antarktisega, kus hääbumise märke näitab tuhandete kilomeetrite laiune jääkilp. Sulamise otsene põhjus on ebaselge, kuid selle mõju maailmamere veetasemele võib olla katastroofiline.
"Kui vaadata kogu regiooni jääliustikke, siis merevee taseme tõus puudutaks miljardit inimest, sest nad elavad vaid mõni meeter merevee tasemest kõrgemal. Ja mõju on samasugune nii rikastes kui ka vaestes riikides, mida oleme tihtipeale madalamaks prioriteediks pidanud," toob Peter Convey välja suurima probleemi.
Doktor In-Young Ahn on hetkel ainus naine polaarjaama juhtide hulgas. Ta oli omamoodi Antarktika pioneer, olles esimene korealanna, kes siia tuli. "Nüüd saab siin näha palju naisteadlasi. Ütleksin, et kolmandik on naised. Aga 1990-ndate alguses olin ainus naine esimesed viis-kuus aastat. Ja minu ümber oli paarkümmend kuni nelikümmend teadusemeest," tõdeb In-Young Ahn
Kas asi on naiselikus puudutuses, aga hetkel on korealaste jaam ilmselt saare kõige mugavam, mis aitab isolatsiooniga lihtsamini hakkama saada, kui ilm ei luba mõnikord nädalate kaupa väljas liikuda. Soojendusega vetsupottidele lisaks on siin ruumides näiteks golfirada. Ja isegi hüdropooniline aiand, kust saadakse värskeid köögivilju. Ning söögisaalile võiks anda neli tärni.
Vene baasi menüüs seevastu on konservliha ja pudru. Siin pole erilisi mugavusi, välja arvatud üks luksus. Igal laupäeval käivitavad venelased diiselgeneraatori ja ajavad kuumaks sauna. Kohale on toodud isegi kaevihad. Ja leiliruumist saab hüpata jääkülma basseini.
Toimetaja: Kaspar Viilup