„Meie enda lapsed olid ajendiks,” kommenteeris Iva lapsendamist saates „Hommik Anuga”. „Kui oled saanud olla lapsevanem, ja siis, kui aega on rohkem, saad aru, et jaksu oleks veel. Mõte küpses abikaasaga päris pikalt. Sai selgeks, et võiksime aidata mõnda toredat last ja ennast ka õnnelikumaks teha.”

Pere soov oli lapsendada eelkooliealine, soovitavalt tütarlaps. „Kui on, olgu päris teistmoodi,” põhjendas juba kaks poega üles kasvatanud ema soovalikut. „Vanem poeg ütles, et mõelge hoolega läbi, aga oli positiivne. Nooremal pojal oli võimalus kaasa vaatama tulla. Vennad on Angelale väga tähtsad.”

Kui Angelat uuele perele esimest korda eemalt näidati, nägid nad säravate silmadega tüdrukutirtsu, kes oli hakkamist täis. „Esimesed korrad oli ta väga seltsiv. Kuid eks temagi jaoks olid tunded segased.”

Iva leiab, et me ei tea kunagi, kuidas üks laps sünnib, ega muretse Angela puhul enam kui poegade puhul, mis inimene temast saab. „Kas ta on terve, mis värvi juuksed tal on - sellepärast ma ei oska muretseda. Ta on meie laps, nõnda ta kasvabki.

Angela ise teab, et ta on teise ema sees kasvanud, nüüd on ta kasvanud minu südame sees. On selle kohta pildigi joonistanud. Sellel lapsel on rohkem rikkust, tal on mitmed vanemad.

Kõigepealt sai Angela silmis issiks meie issi, Esialgu ta kutsus meid nimepidi. Lasteaias tuli isadepäev, pärast seda oli Ilmarist saanud issi, ja peagi sai ka minust emme.”

Angela ise on oma päritolu suhtes avameelne. „See roll on tema jaoks tähtis,” selgitas Iva. „Ta räägib ise, et enne elas ta lastekodus, nüüd elab meie juures. Tema kaaslased teavad, et lapsi saab mitut moodi.”

Iva julgustab ka teisi lapsendamist kaaluma. „Tasub mõelda ka mitte lapsendamisele, vaid hooldusvanemaks olemisele. Ei ole nii, et seadused takistavad. Müüt, et see ei ole võimalik, ei ole tõsi.

Kui kusagil on lapsed, kelle elu on läinud nii, et nad ei saa oma vanematega kasvada, siis olekski vaja need kaks poolt kokku viia. See teeb mõlemad pooled õnnelikuks.”