Grete Gross - professionaalne pilvekiikuja ({{commentsTotal}})

KUMU auditooriumi lava ehivad heledate mattide kohal maast laeni ulatuvad valged kangad. Ees paremal ripub paunana roheline kalavõrk, samuti lakke kinnitatud. Mattide kohal, mitme meetri kõrgusel viskab justkui kiigeks seatud valge kanga sees kukerpalle punapäine neid. See on Grete Gross - Eesti (ja võib-olla ka maailma) esimene pilvekiigele spetsialiseerunud professionaalne õhuakrobaat.

Kohtume Gretega KUMUs, et filmida loo jaoks videoklipp. Palun tal end mikrofoni hääleproovi jaoks tutvustada. "Tere, mina olen Grete Gross, lõpetasin äsja Lahti tsirkusekooli ja olen nüüd ... professionaalne tsirkuseartist," sõnab neiu naeratades. Enne kaht viimast sõna tehtud paus on vaevumärgatav, kuid jääb mulje, et nii defineerib Gross end esimest korda. Mõttekoht on mõistetav, sest kõigi eelduste kohaselt pidanuks neiu pärast Õismäe gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamist minema ülikooli matemaatikat või bioloogiat õppima. Nii ju eeskujulikud õppurid teevad.

Õpetajate ja ka pere kergeks šokiks otsustas Gross kolida kaheks ja pooleks aastaks üle Soome lahe, Lahtisse. "Arvan, et alguses ei võtnud vanemad mu karjääriplaani kuigi tõsiselt. Aga pärast seda, kui nad nägid etendusi koolis, on nad mind täielikult toetanud. Ja see on mulle ääretult oluline," jutustab Gross.

"Sellest, et mujal maailmas on tsirkus midagi palju enamat kui kodumaine loomatsirkus, sain juba üsna varakult aru," räägib neid. Ometigi tundusid (nii talle kui ta perele) esimesed seitse aastat Folie tsirkusestuudios Tallinnas pigem lihtsalt hobina. Pealegi oli üherattaliste, püramiidide ja trapetsite, žonglöörimise ja lae all kõlkumise maailm hulka lõbusam kui kergejõustik. Oma võlu peitus ka sellel, et trupp reisis palju välismaale.

"Näha prantsuse ja saksa artiste, nendega koos esineda ja kogeda, kuivõrd suure kirega nad seda kõike teevad - see oli vaimustav," jutustab Gross, "üks esimesi vau-hetki oli ühel Londoni festivalil. Meie sõprus-tsirkuses Belgiast žonglöörisid vinged poisid ja kleitides tüdrukud uste peal." Kui kujutate neid truppe ette rändtsirkustena, kes igas uues linnas pakivad lahti suure triibulise telgi ning jätavad lahkudes maha talgiuduse mälestuse habemega naistest, galopeerivatest kaamelitest ja läbi tulerõnga hüppavate lõvide ning katapulteeruvate klounide salapärasest maailmast, eksite üsna suures osas. 

Kaasaegsel tsirkusel - nagu Gross selgitab - ei ole vaja ahhetama paneva efekti jaoks üllatada publikut hülgena käituva lõviga. Kogu üllatuse teeb artist ise, jutustades trikkide abil lugu, mis lööb vaataja pahviks puhtalt emotsiooniga. Mõnikord ajab etendus nutma, siis naerma, aga põhiliselt sügavuti mõtlema. Ärge saage valesti aru - ruttab Gross selgitama - professionaalsusest saab rääkida mõlema tsirkusesuuna puhul. "Klounimise puhul ei ole ju ka naljakas see, et kook visatakse kellelegi näkku. Naljakas on see, kuidas mängitakse hetkega, mis on enne koogi lendamist ja selles seisnebki klouni meisterlikkus." 

Siseinfona selgitab Gross, et klounimine on väga raske, kuid põnev ala. "Ma tundsin klounikursuseid võttes, kuidas ma läksin iga päevaga nooremaks, kuni jõudsin selle lapseni, kes julgeb küsida rumalaid küsimusi ja on täpselt selline nagu ta on. Samas peab klounina ruumi ja publikut väga täpselt tajuma.

Grossi maailmas luuakse triibuliste telkidega sarnane müstiline atmosfäär luule, tilkuvate värvide, muusika ja loomulikult ahhetamapanevate trikkide abil nendel samadel pilvekiikedeks nimetatud kangastel. Ta mängib publiku hingekeeltel sügavate eluliste lugude jutustamisel. "Hakkasin vanema, kenama ja lahedama õe eeskujul sõnade mängu avastama seitsme-aastaselt. Nautisin sõnade heli tunnetamist, ehitades neist kui lego-klotsidest elavaid mõtteid," kirjutab Gross oma kodulehel, kirjeldades teekonda "Õhusõnadeni" (ingl: "Air words").

 

KUMU auditooriumis on enne Circus Tree festivali üsna tihe proovide graafik ja Grossile mõeldud aeg esimese sooloetenduse paika sättimiseks saab kümne minuti pärast otsa. Kindlameelse inimesena ei lase ta end sellest morjendada, vaid mängib ausalt, usutavalt ja kulmu kaastundeks kortsutama kutsuvalt läbi kõik suuremad emotsioonid: paanika rohelises kalavõrgus ärgates, järk-järguline elavnemine kiigel. Ka muidu omakeskis kõkutavad noormehed jäävad proovi ja valguse mängu sättimist vaadates vait.

"See projekt on olnud üsnagi salajane. Muidugi meeldib mulle vahel nõu küsida, aga kui olen midagi eesmärgiks võtnud, siis tahan sellega üksi töötada," sõnab ta. Tegelikult oleks Grossil õigust kogu loomeprotsess salastada küll - kogu pilvekiige kontseptsioon on ta enda välja töötatud ning pakkus parajat elevust ka Lahtis tema õpetajatele. Muidugi ei välista Gross, et keegi kuskil veel kanga mõlemast otsast lakke tõmmanud on ja seal sees nüüd spagaati visanud, aga oma 12aastase festivalide külastamise kogemuse juures ei ole ta seda etendustes näinud. 

Kaasaegne tsirkus on Prantsusmaal hinnatud olnud juba 1980ndatest aastatest, Eestisse ei ole sellest aga enne sellenädalast festivali kuigi palju jõudnud. Ühelt poolt võib seda vaadata meie kultuurielu kaotusena, teisalt aga sitke punapäise pilvekiikuja kullasoonena, sest kaasaegse tsirkuse tuur võiks senise kogemuse põhjal tekitada inimestes suurt huvi. Ja nii ehk ei lähegi raisku õpetajate loodetud kuldaju - ka praeguste toetuste ja festivaliesinemiste välja ajamine nõuab kolmetunnist arvutiklahvide klõbistamist päevas, rääkimata viie tunnisest füüsilisest trennist päevas.

"Jah, olen nagu sportlane, aga pean olema ka ilusas pakendis," muigab Gross. Lisaks kehale plaanib Gross lähiajal minna välismaale vaimu treenima, tummistama mõttemaailma ja rikastama kogemustepagasit. "Artistina on minu jaoks oluline enese arendamine ka inimesena, et seda kõike etendustes liikumisega edasi anda," räägib ta. Aga ühel heal päeval tuleb ta kogemuse ja sõpradega tagasi ning hakkab eestlastest välja juurima stampmõtet, et tsirkust ilma punase nina ja tantsiva puudlita teha ei saa. "Oleme pioneerid, aga ma arvan,et see ongi just põnev. Eestis on see nišš täitmata, seega on hea võimalus näidata, mis kaasaegses tsirkuses võimalik on," jutustab Gross ja lisab lähema unistusena lootuse pilvekiikedele ja oma sõpradele sobivast trenniruumist.

Gross esineb oma sooloetendusega "Ahelad" oktoobris Noortenädala raames Kultuurikatlas. Samas etendub tema ja Lahti koolikaaslaste etendus "Intime". 

Allikas: Martin Dremljuga/ERR



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: