Ühe minuti loeng: Kuidas õpetada lapsi ujuma? ({{commentsTotal}})

Foto: Marla and Joe/Creative Commons

Tallinna ülikooli tervise ja spordiinstituudi koolitaja Ingrid Tullus annab hooaja viimases ühe minuti loengus näpunäiteid, kuidas õpetada lapsi ujuma.

Ujumine on Eesti spordiregistri andmetel võimlemise ja jalgpalli kõrval üks enim harrastatud spordialasid. Ometi neid, kes vees end hästi ei tunne, on meie seas väga-väga palju. Ujumine ei ole mitte ainult spordiala, mida sportlikel eesmärkidel harrastada, vaid ka eluks vajalik oskus. Tõsi – ujulasse treeningutele jõudmine ei pruugi igal pool just lihtsaim võimalus olla, samas suvel veekogu äärde, randa, sillale või paadiga sõitma sattub vist iga inimene.

Sestap peabki iga lapsevanem võtma oma südameasjaks, et laps ujuma õpiks. Juba oskus veepinnal püsida võib mõnel juhul osututa elutähtsaks oskuseks. Esimesed sammud, mis lapsevanem ise saab teha, on näiteks vee pritsimine näole ehk laps ei tunne hirmu, kui vett silma või näole sattub.

Harjutada saab seda juba kodus vannis või kausis tasapisi vett näole pritsides, seejärel juba basseinis või veekogus pritsimise mänge mängides. Pritsimine on läbi aegade olnud üks populaarsemaid veemänge ja kuigi see võib mõnele rannas päevitavale prouale ebameeldiv olla, siis lastele tekitab see igajuhul palju lusti ja rõõmu. Järgmine etapp on pea vee alla panemine ning vette hingamine. Tihti käivad vees hullamisega kaasas rõõmukilked ja hüüded, aga niimoodi vee alla sattudes võib laps kergesti vett kurku tõmmata ning sellega võib taas kaasneda ehmatus ning hirm edaspidi nina vette pista.

Alustuseks on tore lastele õpetada vette mullikeste puhumist, puhuda võib vees ka pinksi palli või mõnd veepeal ujuvat lelu. Puhuma peaks mullikesi nii suust kui ka ninast. Põnevust pakub lastele ka veepõhjast kivikeste või merekarpide ära toomine, ühtlasi arendab see veetunnetust ning sukeldumise oskust. Edasi võiks jalad tööle panna, ikka üles alla ja ikka kiiremini ja kiiremini. Tore on koos lapsega madalas vees käed põhja panna ning siis jalad tööle panna. Mängida võib niimoodi suuri ja väikseid purskkaeve.

Ujumise alustamiseks mine koos lapsega vööni vette ning ulata lapsele oma käed, lapse käed ja jalad peavad olema välja sirutatud ning pea panna vette käte vahele – see on libisemise asend ning ise selg ees edasi liikudes, saab laps kõige paremini aimu kuidas veepinnal püsida ja liikuda.

Olulist rolli vees tegutsemisel mängib ka lapsevanema enda valmisolek ujumiseks ehk kui vanem ise pelgab ja kardab vett, siis oma hirmu kannab ta üle oma lapsele. Kramplikult kaldal seisev lapsevanem võib edasi anda signaali justkui oleks vesi üks hirmus ohtlik keskkond. Seega tasub samade harjutustega vanematel endilgi ujumine meelde tuletada ning üheskoos veerõõme nautida.

Rannas märkan tihti lapsi, kes on vette saadetud ujumisrõnga ja kätistega ning vanemad seejuures rahulikult eemal juttu ajavad, justkui oleks laps turvaliselt vette saadetud. Tegelikkuses on ujumisrõngas märksa ohtlikum kui ujumist alles õppiv laps, kes puusani vees mõned korrad vee alla lupsab.

Rõngaga laps võib väga kergelt ümber minna ning siis on olukord, kus lapse pea on vee all ning jalad üleval ning sellisest asendist on lapsel endal pea võimatu tagasi pöörata. Lisaks on rõnga ning madratsi või mõne täispuhutava loomaga oht liiga sügavale minna ning kui seal juhtub rõngas tühjaks minema, siis on vaja väga kiirelt tegutseda.

Ka õpetajatel ja treeneritel tasuks meeles pidada, et laste julgus ja osavus on väga erinevad ning lapse õpetamisel on kõige olulisem usalduse võitmine ning näidata, et vees tegutsemine on vahva ja tore, nii jõuavad ka kõige arglikumad kalakesed ujumise saladuste jälile.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: