"Urmas Oti juhtum on üks suurimaid väikluse peatükke," ütles ajakirjanik Vahur Kersna ETV saates “Hommik Anuga”.

Kersna märgib, et kuigi nad Urmasega tihti ei lävinud, vaid pigem üsna vähe puutusid kokku, on neil palju ühist: “Oleme saatusekaaslased!” Mõlemad lõuneestlased, tulnud pealinna midagi tegema, ka “finiširuudustikus samade probleemidega, aga – mina olen veel elus!”
Samas on Kersna sõnul nad Otiga väga erinevad.
“Mina ei ole staar, minul pole seda ainest,” möönis Kersna, rõhutades, et igaühel on kasulik olla adekvaatne enese suhtes, saada aru sellest, mis ta on ja mis ta ei ole. Tähtsaks nõuandjaks olgu intuitsioon, oma sisehääle kuulmine – inimeste rajad on erinevad, tuleb leida see gps enda sees.

Aga kui keegi on teistest parem, hakkab see “hallidele tüüpidele pinda”, viitas Kersna nii Otile kui ka Jaak Joalale, kes samuti leidis Eestist väiklast kiusamist samal ajal kui Venemaalt suurt kiitust ja mõistmist.
Urmas Oti saavutustest kõneldes märkis Kersna, et “ta lõi uue paradigma Nõukogude Liidus.”

Kersna ütleb, et nii Ott kui Joala olid ilusad mehed ja lummavad inimesed, kes võitsid inimeste sümpaatia hoobilt. Otil oli karisma - “jumala puudutus” või “memme musi”. “Ta uskus endasse, oli häbematu ja arrogantne ja julge," rääkis Kersna, " tal ei olnud midagi kaotada, aga võita terve maailm.”
Kuigi Ott otsis suurt kuulsust ja tahtis raha, õpetas ta läbi oma esinemiste ja töö inimesi väärtustama iseendid - asju, hetki, elu ennast.

ETV-st kõneldes märkis Kersna, et maja suurim väärtus on tema inimesed – keda on siin suuri ja värvikaid, kuigi on ka väiklaseid inimesi ja vastikuid tüüpe.