Iiris Vesiku blogi: juhuslik kohtumine Tallinna öös, rassism ja empaatiavõime ({{commentsTotal}})

Iiris Vesik
Iiris Vesik Autor/allikas: Ülo Josing (ERR)

Iiris Vesik avaldas uue blogipostituse, kus ta räägib juhuslikust kohtumisest võõra mehega, kelle suhtumine pani muusikut mõtlema ühiskonna tolerantsile.

Käisin mõnda aega tagasi ühel õhtul Tallinnas väljas. Õhtu oli olnud juba üsna pikk ning ma keerutasin jalga läbi kerge vine ühes üpris popis kohas vanalinna lähedal. Muusika oli piisavalt hea, et selle järgi tantsida ning ma nautisin täiega. Seda seni, kuni minu juurde tuli üks noormees, kes oli mind pikemalt silmitsenud.

Ta alustas vestlust märkega, et ma tantsin nagu maailmalõpp oleks tulemas. Ma avaldasin seepeale arvamust, et miks mitte tantsida täiega, kui juba tantsimiseks läheb. Tema seepeale viitas, et ma tantsin veidike väljakutsuvalt. Ma vastasin, et minu jaoks on sensuaalsus kunsti alus. Ta leidis, et see lause oli seksile viidatud, kuigi see seda absoluutselt ei olnud.

Muutusin veidi kohmetuks ja ma mõtlesin, et kell on päris palju - äkki läheks koju, kui mingid ebamugavad olukorrad hakkavad tekkima. Mu sõbranna tegi sellele tüübile selgeks, et tema seltskond ei ole tahetud ning ma tundsin end veidike halvasti. Tekitada täiesti võõrastele inimestele ebamugavust või mingeid negatiivseid emotsioone ei ole olnud kunagi minu eesmärk. Sellistes olukordades on mul kahju, kuna teoreetiliselt on kõikide inimeste sees midagi põnevat või ilusat, mis jääb tihti varju. Või olen ma täielik naiivitar?

Kutsusin takso, mis pidi tulema umbes kümne minuti pärast. Tüüp kuulis mu kõnet ja küsis, kuhu poole ma lähen - äkki jagaks taksot? Ta märkis, et tegelikult ei ole vahet, kus ma elan, sest ta koju niikuinii ei tahtnud minna, kui saaks veeta aega mu seltskonnas. Või vähemalt nii sain ma temast aru. Ma vastasin eitavalt. Ta küsis: "Miks?". Ma vastasin, et ei tea teda põhjalikult ning ma tunneks end ebaturvaliselt. Ta küsis : "Miks?". Vastasin, et kuigi mul tema kui inimese vastu ei ole midagi, on mehed ajaloo jooksul teinud naistele päris palju liiga.

Feminism ühiskonnas pole veel nii kaugel, et ma saaksin usaldada igaüht, kes mulle ütleb, et ta tahaks lihtsalt taksos rääkida ja mind ära saata. Tundus, et ta ei saanud aru, sest ta jätkas mu küsitlemist ja nii läks meie vestlus feminismi peale. Ühel hetkel avaldas ta arvamust, et feminism on viidud liiga kaugele - emadus meie ühiskonnas pole enam hinnatud ning seepärast toimub meil ühiskonna vananemine, mis on kahjulik valgele rassile. Ma vastasin, et naised ei pea olema ainult emad, kuigi emadus on väga ilus ja tänuväärne osa elust. Neil on suurem vabadus elada nii nagu nad heaks arvavad ja teha tööd, mis neile meeldib. Maailm on niikuinii ülerahvastatud ja suva see valge rass. Ta veidike kohkus ja küsis, et: "Mis mõttes suva see valge rass?". Selle peale tuli temast välja lause, mis mind suust vahutama ajas. Ta küsis, et: "Mis siis maailmast saab, kui valged inimesed enam ei sünnita? Enamus lapsi tuleb ju tumedanahalistelt kuskilt kolmandast maailmast ja mustanahaline rass on üleüldiselt rumalam kui valge rass." Tema arvates on kõik türklased on petturid ja mida veel.

Ma isegi väga täpselt ei mäleta seda lauset aga minu jaoks juba see, et "mustanahalised on üleüldiselt rumalamad kui valge rass" on täiesti minu põhimõtete vastu. Ta tundus seda lauset ütlevat veendumuse ja murega maailma pärast. Ma läksin keema. Küsisin, et kas ta teab ühtegi mustanahalist inimest või on ta kunagi ühegagi neist suhelnud, mille peale ta vastas: "Ei, aga ma ei peagi nendega suhtlema, et seda teada".

Oh Jeesus! Ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja proovisin talle siis seletada, kuidas see väide on minu meelest tagurlik. Kuidas mustanahaliste kogukondade harimatus ja vaesus on just tingitud sellest, et rikkam valge mees on neid minevikus orjastanud ja grupeerinud "lollimaks" rahvaks. Kuidas rassism siiani tekitab vaesuse ja harimatuse ringi, millest on väga raske välja pääseda, ükskõik kui palju ajukeemilist potensiaali sul ka poleks. Ma rääkisin, et mul on paar mustanahalist sõpra, kes mitte kuidagi ei ole minust "lollimad", vaid hoopistükkis on säravad, andekad, intelligentsed isiksused.

Mul on sõber, kes on kasvanud getos üles ning ikkagi on üks pehmemaid, armsamaid inimesi, keda ma olen kohanud. Ma proovisin seletada, kuidas ta mõtteviis tekitab maailmas ainult klassivahesid ning emotsionaalset kahju, mis lõpuks viib kriminaalsuse ja halbade kavatsusteni kaasinimeste suhtes. Aga kui ta seepeale vastas midagi stiilis, et "ta suhtumine on ainult loogiline ja inimlik", lõin ma lõkkele. Ma olin juba piisavalt vines, seega ma ei suutnud enam loogiliselt käituda ja raputasin teda seal baaris, samal ajal üpris valjusti ja kurvalt korrates: "See on nii loll, kuidas sa saad nii öelda?!!". Mingil hetk ma sain aru, et tegelikult on kümme minutit juba ammu möödas ning, et mul ei ole rohkem aega, mida sellesse vestlusesse investeerida.

Igatahes, sellised asjad lähevad mulle korda. Ma käitusin siiski valesti. Ma poleks tohtinud teda haarata ja raputada, isegi kui see ei olnud vägivaldne raputamine. Ma loodan, et ta ei mäleta, et me üldse kohtusime ning ma loodan, et keegi väga tähele ei pannud, et Iiris Vesik raputas kuskil baaris mingit tüüpi talle haletsevalt ja kõvasti öeldes, et ta on loll.

Ma ei tahtnud teda lolliks teha. Arvatavasti on ta hea inimene ja suure südamega. Aga sellist asja Eestis kohata teeb mind väga kurvaks. Ma siiani vähkren õhtuti, mõeldes - kuidas ma oleks võinud paremini talitada? Mida öelda, et teda veidigi oma rassistlikke vaateid objektiiselt ümber vaatama? Kuidas üldse kedagi, kes on rassist, ümber veenda? Kas ta üldse sai aru, et ta väide oli rassistlik? Ma oleks pidanud temalt küsima teaduslikku põhjendust, miks ta nii arvab.

Kuid teaduslikku põhjendust rassismile ei ole - sama hästi võib öelda, et musta värvi kassid on lihtsalt rumalamad kui valged kassid. Ei saa öelda, et mustad kassid oleks pahatahtlikumad kui valged kassid, see on lihtsalt naeruväärne. Ma oleks pidanud talle ette tooma, et on palju kuulsaid, edukaid tarku mustanahalisi: Barack Obama, Neil deGrasse Tyson, Beyonce, Oprah ja paljud teised. Kuidas ma oleksin suutnud talle paremini selgitada, et ühiskonnas tekitab selline teisi inimesi välistav suhtumine suures plaanis viha, pettumust, kriminaalsust ja kõike, mida me sooviks, et meie ühiskonnas ei oleks.

Inimestena vajame seda, et tunneksime end teiste inimestega ühendatuna. Kohe kui tekib tunne, mis viitab grupeeringule "meie" ja "nemad", läheb asi emotsonaalselt plahvatuslikuks. See tekitab halbu emotsioone. Kaob ära objektiivne vaade, et teine inimene on ka inimene. Kaob ära empaatia. Inimesed võivad teha jubedaid asju kui see empaatia kaob. On tehtud palju uuringuid, eesotsas kuulsate Milgrami eksperimendi ja Stanfordi vangla eksperimendiga, mis viitavad, et kui jagada inimesed gruppidesse "meie" ja "nemad" ning luua nende vahele klassisüsteem või autoriteetsuse pingerida, on inimesed, kes tavaelus omavad moraale teise inimelu suhtes, võimelised teisi hävitama.

Viimane näide laialdase kajastusega rassisimijuhtumi kohta oli Eric Garner'i lugu. Pärast Charlie Hebdo tulistamist tegid inimesed Prantsusmaal vaba kõne paraadi. Kui paar nädalat hiljem lasti maha kolm moslemit, ei saanud see maailmas sugugi nii laialdast kajastust. Me oleme harjunud, pidevalt tuleb uudiseid, kuidas tumedama nahaga tsiviilisikud surevad kuskil kaugel mingite meile kaugete sõdade tõttu.

Eestis on hetkel selles mõttes kerge elada. Meil ei ole tohutult sisserännanud inimesi, kellel oleks radikaalselt teistsugune kultuur. Meil on kõik inimesed, võrreldes Londoni keskkonnaga, võrdselt vaesed. Me ei näe tohutuid klassivahesid siin Eestis, mis viitaks 1% ülemvõimule maailmas. Meil ei ole Londoni mõistes getosid, kuigi gängidest olen ma kuulnud. Me ei näe siin lähedalt probleeme, mis maailmas toimuvad. Arvatavasti ei saa me millestki täielikult aru enne, kui oleme seda kogenud. Aga inimeste ja erinevate kultuuride segunemine on maailma probleem, mis varem või hiljem ka siia jõuab.

Me ei saa probleemi lahendada, kui lihtsalt sulgeme oma silmad ja uksed probleemi ees. Ilma kujutlus- ja empaatiavõimeta inimesed teevad teineteisele lihtsalt haiget. Niikaua kuni maailmas on "meie" ja "nemad" suhtumine, on ka sõjad, kriminaalsus ja sotsiaalsed probleemid. Usun, et inimesed üldiselt tahavad olla head nii ühiskonnas kui teiste inimeste suhtes.

Ma ei ole õnneks elu sees kohanud täiesti "kurja" inimest ning ma arvan, et inimene ei saa olla läbinisti kuri. Inimene saab olla ainult läbiimbunud kurbusest, mis muutub vihaks ja halbadeks soovideks või on siis lihtsalt tegemist arusaamatusega.

Ükskõik kas tegemist on seksismi, rassismi või homofoobiaga - ma arvan ja loodan, et tegu pole halva tahtega - tegu on arusaamatuse, kujutlus- ja empaatiavõime vähese kasutamise ning ebakindluse seguga, mis kahjuks on lubatud selles keskonnas, kus inimene viibib. Aga me ei saa lubada sellist asja meie aina rohkem ühenduvas ja sulanduvas maailmas. Eks mõistmine ole kaheteraline nuga - kui tüübil oleks olnud mingit põhjapanevat teaduslikku alust, siis ma oleks võtnud teda tõsisemalt. Avatud suhtumine oma teadmiste puudulikkuses on üleüldisele intelligentsile hea.

Aga kurat küll, ma leian, et igasugune välja arvav suhtumine teiste inimeste suhtes enne kommunikatsiooni toimumist toob meile kui inimrassile tervikuna ainult kahju. Kui mõistame inimese oma "ringist" välja ainult eelarvamuste põhjal ning ei anna talle võimalust end indiviidina näidata, siis ükskõik mis nahavärvi või usku see inimene on, temas hakkab tekkima põlgus ja viha väljaarvaja suhtes.

Ma arvan, et üldises plaanis on maailm määratud segunema. Arvan, et me oleme määratud saama empaatiavõimelisemaks kui me seda hetkel oleme. Arvan, et kommunikatsioon on inimevolutsiooni üks põhilisi suundi. Me kas läheme evolutsiooniga kaasa või takerdume oma hirmudesse ja üksildusesse. Eks rassism ole suur hirm tundmatuse ees ning ebausk oma võimesse teise inimesega nagu omasugusega suhtlema ja teise nendega sidet saavutama.

Loomulikult peame enesekaitse eesmärkidel mõtlema loogiliselt. Kuid kuidas me saaks elada õnnelikult ja edukalt hirmu ja eelarvamuste rüppes? Mis elu see on? Kuidas selline elu saab inimrassi jaoks progressiivne olla? Oleme ju kõik inimesed. Ükskõik mis nahavärvi, sugu või seksuaalset orientatsiooni me juhuse tahtel satume olema. Ja tegelikult me oleme lihtsalt mateeria osakesed, mis hõljuvad tohutus lõpmatuses ning meil pole otsa ega äärt.

Elu üks põhilisi bioloogilisi omadusi on võime vahetada infot ja koos paljuneda. Tuues paralleele bioloogiaga - kui rakud ühes organismis ei suuda omavahel kommunikeeruda, tekib vähk (päris drastiline näide, ma tean). Aga avatus, võime kommunikeeruda ja empaatiavõime on olulised progressiivseks kooseluks meie ühiskonna organismiks.

Kurat, ma nii loodan, et ma sain sellest tüübist lihtsalt valesti aru.

Armastust ja empaatiavõimet!

Toimetaja: Kertu Loide



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: