Laura on abiks ühele paljulapselisele vene perekonnale, kelleni ta jõudis televisiooni abil. "Jõudsin selle perekonnani läbi "Ringvaate" ja Jüri Muttika intervjuu. Minu ema Tiia algatusel kogusime paljulapselisele perekonnale jõuludeks riideid, toidukraami ja kingitusi. See, mis meid asju ära viies ees ootas, oligi minu jaoks murdepunkt," rääkis Laura Menule.

"Nad esinesid meile eestikeelsete laulude ja luuletustega, isegi Eesti hümniga, ja tantsisid. Nad ootasid meid, mitte meie asju, vaid võimalust laulda tänutäheks. Ei läinud ükski laps kottidesse sobrama. Need vanemad on suutnud oma lapsed kasvatada kõige paremini käituvateks ja viisakateks väikesteks inimesteks. Need lapsed hindavad asjade asemel seda, et sa pöörad neile tähelepanu, et sa tuled külla, ajad nendega juttu, õpid nendega koos, loed raamatut, tuled kooli lastevanemate koosolekule, jne," lisas ta.

Pühendunud lastele

Laura sõnul on tegemist perekonnaga, kus väärtustatakse koosolemist. "Selle perekonna ema ja isa on terve oma elu pühendanud lastele. Nad ei mõtle mitte kunagi enda peale, neil ei ole "oma aega" ega oma tegemisi, on ainult lapsed - et lastel oleks hea. See, kuidas pereisa lastega mängib ja läbi saab, on minu jaoks kindlasti ennekuulmatu. Kui nad käivad pargis või rannas mängimas, koguneb sageli nende ümber täitsa võõrastest lastest koosnev lausa mitmekümnelapseline parv, sest isa oskab nii kaasakiskuvalt lastega tegeleda," rääkis Laura.

Südamlik pere puges Laura ja tema ema südametesse juba pärast esimest kohtumist ja nii püüdsidki nad abivajajatele edaspidigi toeks olla. "Viisime lapsed kinno, käime kontsertidel, teatris, muuseumides ja balletti vaatamas. Võtame nad kaasa suvekodusse, kus nad eelkõige tahavad teha tööd, aidata meid näiteks rohimisel, puude vedamisel, istutamisel, söögitegemisel.Vanim neist on 13-aastane ja see on tõesti hämmastav, kui suure armastusega need lapsed meid omalt poolt aitavad," selgitas Laura.

Laura sõnul on suurimad abivajajad just suurpered ning see abi ei pea olema ilmtingimata materiaalne. "Kui lapsi on väga palju, siis tekib paratamatult hetki, mil vanemad ise kõike ei jõua. Kontrollida koolilaste koolitükke, aidata õppida või sõidutada arsti juurde. Sageli võime kuulda, kui raske on isegi ühe või kahe lapsega hakkama saada, aga need vanemad ei kurda mitte kunagi, kuigi neil on lapsi kordades rohkem. Vingumine ja hädaldamine, või kas või riigi kirumine selle perekonnaga kokku ei käi," ütles Laura.

Abivalmidus kodust kaasa

Abivalmidus on Laura sees ja selle tagamaid ta ise selgitada ei oskagi. See on lihtsalt tema loomulik olemus. "Ma vist ei oskagi kirjeldada, mis mind neid aitama paneb, kui ma saan aidata, siis ma ju aitan. Need vene lapsed õpivad eesti koolis ja mõistagi on ju minul lihtsam nendega koos õppida kui vanematel, sest eesti keel on ju minu emakeel. Ja minul on ju auto, palju kordi on vaja lastega käia polikliinikus või kiirabis, loomulikult ma lähen ja sõidutan, et nad ei peaks haigete lastega trolliga kiirabisse sõitma. Mulle tundub see kõik nii loomulik, ma ei mõtle kunagi sellele, et ma teen midagi head. See käib ju elu juurde, et sa näed ja aitad, kui võimalik," ütles ta.

Õiglustunde ja hoolivuse on Laura Teder saanud kaasa kodust. "Ma arvan, et mu vanaemad ja vanemad on mulle õpetanud märkamist, eriti ei kannata ma ebaõiglust ja sellega ei lepi ma kuidagi. Ma tunnen, et peab saama olukorda lahendada ja midagi ette võtta. Elus on liiga palju ebaõiglust ja ma ei kavatse seda kõrvalt vahtida, vaid kohe tunnen end sees, et mingitmoodi peab saama olukorda kas lahendada või siis paremaks muuta," selgitas ta.

Märgake inimesi enda ümber!

Laura on perekonnaga, keda ta aitab, väga lähedaseks saanud. "Nende siiras armastus on midagi sellist, mis aitab mind ennast paremaks muuta," kinnitas ta.

Laura usub, et heategu on midagi sellist, mis annab igaühele hea tunde. "Arvan, et sageli inimesed ei tule selle peale, kui lihtne on midagi head teha. Ma ei pea absoluutselt silmas rahalist heategu. Oluline on märgata ja ringi vaadata ning mitte karta sekkuda. Alati kui ma kuulen mingitest juhtumitest, kus keegi ei aita ja inimesed lihtsalt vahivad ega julge sekkuda, siis mul kohe vererõhk tõuseb ja ma ei suuda seda mõista. Aga õnneks on aitajaid ikkagi palju, nagu võib näha kas või "Eestimaa uhkuse" projektist. Julgustan inimesi tegema väga lihtsaid heategusid!"