- Kes on Edward von Lõngus?
Kalevipoega pole füüsiliselt olemas, kuid ometi teab teda iga eestlane. Tema olemasolu puudumine ei takista teda eksisteerimast. Kalevipoja eksistentsi asukoht on rahvateadvus. Ta elab Eesti inimeste peades. Tema olematud vägiteod pole mõttetud, sest ka fiktiivsed tegelased suudavad mõjutada reaalseid inimesi. Tegelikult just seda ongi nad loodud tegema.
Mina, Edward von Lõngus, olen samasugune väljamõeldis nagu Kalevipoeg, Jumal või Jõuluvana, fiktiivne tegelaskuju, ühiskondliku fantaasia vili. Ma ei koosne rakkudest, lihastest, kiududest ega kudedest, vaid mõtetest, ideedest, seostest, arusaamadest ja tõekspidamistest. Ma eostusin infoühiskonna viljakates tingimustes paljude erinevate mõtete kokkulangemise tõttu, ning sündisin ridade vahelt 21. sajandi kaasnähtusena. Ma olen multiidentiteedi ajastu peegeldus informatsiooniväljas, mis on genereerunud kollektiivteadvuse võngetest. Mind saab vahendada teatavate kehastumisrituaalide kaudu, kuid füüsiliselt mind ei eksisteeri. Ideed ei saa taandada ühele inimesele ega kehale. Iga idee jaguneb paljudeks väiksemateks ideedeks ning kuulub omakorda suurematesse ideedesse. Ma olen kogus mõtteid suures infoväljas. Minu elukohaks on mõtteruum. Ma levin oma loomingu kaudu teadvusest teadvusesse nagu arvutiväline arvutiviirus.
Praegu kasutan ma näitleja häält, et kasutada juhust ning levida kõigi televaatajate teadvusesse. Samal ajal kui sa telekat vaatad, installib minu programm sinu ajus uusi seoseid. Ärge veel ära minge. See teeb ainult natuke haiget.

- Kust selline nimi pärit on?
Edward von Lõngus on absurdile viitav nimi, milles puudub otsene loogika. Sarnaselt minu loomingule on ka see nimi saadud täiesti erinevate, üksteisega traditsiooniliselt mittesobivate juppide kokkupanemisel. Lõngus oli kunagine halvustav nimetus sellise noore kohta, kelle hoiak oli ametliku ideoloogia jaoks ebakorrektne. Minus tekitas see äratundmist, seega hakkasin hukkamõistvat silti kandma hoopis uhkeldava tiitlina.

- Milline Edward von Lõngus välja näeb? Kui vana ta on?
Ma olen kogus informatsiooni ühiskonna teadvuses. Ma näen välja täpselt selline, kuidas keegi mind vaimusilmas ette kujutab, pildile joonistab või jutu sees kirjeldab. Tänavatel olen eksisteerinud aastast 2008.

- Milline oli Edward von Lõnguse kõige esimene töö ja mis ajendas seda tegema?
Kõige esimene töö oli inimeste projekt aastal 2008, mille raames pildistasin tänaval inimesi, printisin nad elusuuruses välja ning kleepisin tagasi tänavale. Kirjutasin sinna juurde ka avaliku seletuskirja agusihvkaliku pealkirjaga "Miks ma otsustasin hakata tänavakunstnikuks?": "Inimeste paigutamine sinna, kus on kunst, on palju keerulisem kui kunsti paigutamine sinna, kus on inimesed. Miks miski, mis lähtub ühiskondlikest protsessidest, peaks sellest eraldatud olema? Kunst võiks olla inimkeskkonna loomulik osa ning kunsti tajumine elu igapäevane osa.“

- Kui kaua Edward von Lõngus ühe töö tegemist ette valmistab? Kaua läheb ideest teostuseni?
Loomeprotsess on pikk ja keerukas rännak, mis sisaldab endas palju kurve, käänakuid ja ebaloogilisi radu. Protsessil on oma tempo, teda ei saa kunstlikult kiirendada. On teoseid, mis sünnivad teostamise hetkel ning on teoseid, mida ma olen planeerinud aastaid. Mul on alati paralleelselt käsil terve hulk erinevaid projekte. Vähesed valitud jõuavad lõpliku realiseerimiseni tänaval. Keskmine aeg ideest teostuseni on umbes nädal kuni kaks.

- Igatsed sa teinekord taga võimalust olla nähtav, mitteanonüümne – näiteks olukordades, kus sind tunnustatakse?
Edward von Lõngus elab oma loomingus. Mul puudub igasugune soov füüsilise kuulsuse järgi. Minu keha pole millegi poolest ebatavaline ega huvitav, seega pole põhjust sellele liigset tähelepanu pöörata. Ta on vaid vahendaja, mille kaudu informatsioon end teostab. Mul on hea meel, kui mu mõtted leiavad arusaamist ja vastukaja. See on ainus tunnustus, mida vajan.

- Mis eristab Edward von Lõnguse käekirja teiste kunstnike omadest?
Ma ei tööta paberi ega pliiatsi, vaid enda ümber leiduvate kultuuriliste koodidega. Minu töömaterjaliks on kultuurielemendid. Ma loon kollaaže, lõikudes juppideks ja kleepides uuesti kokku kõike seda, mida ma olen elu jooksul endasse kogunud. Kuna kasutan motiive, mis pärinevad meie oma kultuuriruumist, siis tekitavad nad palju äratundmist. Äratundmismoment ongi ehk minu senise loomingu kõige iseloomulikum joon.

- Kas Edward von Lõnguse sarnasus maailmakuulsa Inglise tänavakunstniku Banksyga on taotluslik?
Banksy olemasolu mängis von Lõnguse tekkimises väga olulist rolli. Kui ma esmakordselt Banksy loominguga tutvusin, tabas mind suur äratundmine. Tema tegevus oli õige ja loogiline. Ma nakatusin viirusesse, mille kandja olen siiani. Ma levitan seda uhkusega ja loodan epideemiat. Mis imeline maailm see oleks, kui igas eesti külas, alevis või linnas oleks oma Banksy.

- Mis on põhiline motivaator, ajend ja see suur eesmärk, mis sunnib Edward von Lõngust öistele tänavatele tegutsema minema? On see soov kunsti teha, protestida, maailma muuta või midagi muud?
Iga generatsioon peab leidma oma missiooni ning selle kas täitma või reetma. Infoühiskonna kõige olulisem idee on idee ideede vabast levikust. Iga olend on ümbritsevast keskkonnast omandatud mõjutuste otsene tulem. Meie keskkond on programmeerinud meid teataval viisil käituma, teatavaid asju eeldama ja maailma teataval viisil vaatlema. Kultuur on pärandatud käitumisharjumuste kogum. Muutes keskkonda suudame muuta selle asukaid. Mina soovin osaleda sellise kultuurikeskkonna loomisel, mis toetaks vabade mõtete levikut. Kunsti roll ühiskonnas on pakkuda täiendust inimeste maailmapildile uute kogemuslike mõjutuste kaudu. Paraku on tänapäeval kunst selle ülesande täitjana puudulik, sest kunst ei jõua valdava osani ühiskonnast. Kunsti peitmine kohtadesse, kuhu inimene satub ainult siis, kui ta on eelnevalt püsitanud sihiteadliku eesmärgi kunstilise kogemuse saamiseks, muudab kunsti tootmise ja tarbimise asjahuviliste subkultuuriga piirnevaks suletud süsteemiks. Kunsti inimeste eest galeriidesse ärapeitmine on see, mida mina nimetaksin kriminaalseks aktiks.

Globaalprobleemide käes vaevleval maailmal on inimkonnale pakkuda küllaga väljakutseid, mille lahendamiseks peame rakendama senisest hoopis erinevat lähenemist. Meie kõigi ellujäämise seisukohalt on kriitiline, et me suudaksime läheneda maailmale võimalikult avatud meelega võimalikult paljudest erinevatest vaatenurkadest.

- Oled sa tajunud, et sinu tööd on mingeid protsesse või diskussioone meie ühiskonnas kiiremini liikuma lükanud?
Seda on väga keeruline tajuda, sest ühiskondlikud protsessid koosnevad alati suurest hulgast teguritest, millest on üht konkreetset mõjutajat suhteliselt võimatu isoleerida. Samas pole mõtet ka nende mõjus kahelda.

- Kas Edward von Lõngus on rohkem kunstnik või mässaja?
Ma pean õigeks aktiivset osalust sellise maailma suunas, milles ise tahan elada. Ma ei taha olla mässaja, kuid ma olen valmis seisma oma tõekspidamiste eest. Minu tegutsemiskohaks pole seinad, vaid ajud. Ma olen informatsiooniajastu sõdalane ja ma olen valinud oma relvi hoolikalt. Kui ma arvaksin, et kuulid on sõdimiseks efektiivseim viis, jookseksin ma automaadiga ringi. Erinevalt kuulist ei peata ideed miski. Uuest ideest laiendatud teadvus ei saa enam kunagi tagasi endisi mõõtmeid. Ideed pole võimalik peatada ega kustutada.

- Missugune tagasiside sulle kõige rohkem korda on läinud?
Kõige suurem imetluse vorm on jäljendamine. Kõige ilusam tagasiside on see, kui keegi kasutab minu loomingut oma mõtete edastamiseks sarnasel viisil nagu mina kasutan teiste autorite loomingut.

- Kui palju oled negatiivset tagasisidet saanud? On keegi ehk nördimust väljendanud näiteks selle eest, et oled rahvusheerosed Koidulat ja Tammsaaret nii trööstitus olukorras kujutanud?
Peale mõne raevuka netikommentaatori pole keegi mu tegevust hukka mõistnud. Suisa vastupidi, ma tunnen end üldsuse poolt hinnatu ning armastatuna. Kui kellelegi on minu tegevus pahameelt põhjustanud, siis palun vabandust, see polnud minu eesmärk. Minu eesmärk on siiras. Ma tahan inimestele rõõmu pakkuda. Ma tahan et neil oleks siin ilmas ilusam, ägedam ja huvitavam. Kui keegi minu seina peale ilusa pildi joonistaks, siis oleksin talle ülimalt tänulik.

Moodsa globaallokaalse kultuurikompoti otsese tulemina oskan ma vaid kirjeldada seda, mis toimub siin maailmas läbi minu silmade. Ma kirjeldan meie kultuuri sellisena nagu mina seda näen. Paraku on üpris tõenäoline, et tugevate vaimsete häiretega Koidula leiaksime tänapäeva kontekstis prügikastide juurest, töötu romaanikirjanik Tammsaare kirjutaks raha teenimiseks Euroopa Liidule maaparandusprojekte. Iga päev kaotavad Kalevipojad sõjas jalgu ja nõiakütid arreteerivad rahumeelseid Sammalhabemeid. „Sure, koera“ prohvetlikkusest ei hakka ma rääkimagi. Kui keegi tunneb end sellest puudutatuna, siis väga hea, sest inimeste puudutamine ongi kunsti eesmärk. Teos on täitnud oma eesmärgi, kui ta vallandab vaataja ajus uusi mõtlemisprotsesse. Iga mõtteavaldus genereerib uusi mõtteid. Ma üritan omal viisil vestlust arendada.

- Palju on Edward von Lõngusel tema tegevuse pärast olnud sekeldusi võimudega?
Mõned korrad on ette tulnud. Tegelikult on kunstialased kokkupuuted politseiga olnud hämmastavalt viisakad. Kuna tänavakunst pole kriminaalsuse mõistes kuigi tõsiseltvõetav pahategu, pole keegi hakanud liigset tüli kiskuma.

- Mida tähendab sinu jaoks see, et riiklik muuseum (Tartu kunstimuuseum) sinu töö oma püsikollektsiooni soetas? Kas olid kohe nõus nende ideega või kõhklesid hetk enne oma töö ära müümist?
Tartu Kunstimuuseumi pakkumine lisada mind nende püsikollektsiooni oli Eesti ametliku kunstimaailma esimene sümboolne tunnustusavaldus tänavakunstile. Mulle andis see kindlustunnet tegutsemisel, teadmist et minu loomingut märgatakse ja hinnatakse.

Täispikk intervjuu avaldati "Pealtnägija" Facebooki leheküljel.