Kui eelnevad suved on näitlejanna Loore Martmale pakkunud ka kuu aja pikkust vabadust ja puhkust, siis tänavune aasta oli teistsugune. "Sellel suvel ma olen teinud väga palju tööd. Ma olen suve algusest saadik olnud kaasatud väga paljudesse erinevatesse projektidesse ja lavastustesse ja teinud suvetüki ja nüüd uuesti seriaali," rääkis Loore Martma saates "Suveraadio".

Ülimalt töine suvi

Juunikuus astus Loore üles Suure Tõllu avaetendusel "Jäämurdja sajand" ning sellest on tal väga head mälestused. Samuti oli Loore jaoks oluline mängimine Urmas Lennuki suvelavastuses "Vargamäe unistaja". Kogu tema töine suvi sai aga sissejuhatuse juba kevadel ning seda üsna ootamatul moel.

"Aprilli alguses käisin New Yorgis. Võtsin seal olles otsuse, et ma tahaksin saada vabakutseliseks. Sellel ööl, kui ma selle otsuse vastu võtsin, mulle tuli üks telefonikõne, üks sõnum ja üks e-mail ja kõik need olid väga ägedad tööpakkumised," meenutas Loore. Pakkumiste hulka kuulusidki "Jäämurdja sajand" ja "Vargamäe unistaja" . Kolmas pakkumine puudutas teleseriaali "Naabriplika", mis läheb samuti edasi.

"Vargamäe oli minu jaoks mõnes mõttes selle suve päästja. Ta oli linnast ära. Ma oleks väga nukker olnud, kui ma oleksin pidanud linnas olema. Metsade, soode, rabade ja laugaste vahel käia ja jalutada ja ujuda ja süüa end metsmaasikatest ja mustikatest kõrini täis ja sinna kõrvale ka proove ja etendusi anda, siis suu tõrgub ütlema, et see oli töö," rääkis Loore.

Krõõda rolli peale kohkus ära

"Vargamäe unistajas" mängis Loore Martma Krõõta. "Mul oli alguses väga rakse kui Urmas mulle esimest korda helistas ja pakkus Krõõda rolli. Ma ikka väga kohkusin ära. Ma ütlesin, et oota, ma ju üldse ei tea, ma ei tunne, kes on Krõõt ja kas minus on seda sügavust ja seda suurt naist. Urmas väga rahulikult ütles, et tutvu ja proovime. Siis saimegi kokku ja hakkasime proovima," rääkis Loore ja lisas, et tegelikult sai tükki ka päris palju muudetud. "Väga palju oli seal ängi, raskust, kurbust ja tragöödiat. Siis ma mõtlesin, et meie ei taha sellist lugu rääkida. Meie tahame rääkida seda, kui nad just on jõudnud sinna Vargamäele - kõik see kergus ja unistamine." Kuni esietenduseni püsis aga sees ärev tunne, kas kõik ikka õnnestub. Nüüd võib tagantjärgi öelda, et õnnestus küll ja hästi.

Lisaks näitlemisele armastab Loore ka muusikat ning tegelikult oli just muusika see, mis teda ka töises mõttes võlus. Näitlemine polnud tal esialgu plaaniski.

Armastab muusikat

"Muusika on olnud tänu sellele, et ema otsustas mind muusikakooli panna," rääkis Loore. Nii hakkaski ta juba 7-aastaselt viiulit õppima. Hiljem õppis veel juurde teisigi pille ja praegu oskab Loore mängida lisaks viiulile ka klaverit, trompetit, ukulelet, trumme ja bassi. Päriselt näitlemisest pole ta aga teismeeas mööda läinud. "Põhikoolis armusin ühte noormehesse, kes käis Tallinnas näiteringis. Kui meie kooli tehti näitering, siis ma lootsin, et ta hakkab meie näiteringis ka käima. See oli põhjus, miks ma sinna näiteringi läksin. Minul ei ole kunagi seda ambitsiooni olnud, et minust peaks saama näitleja," rääkis ta. Näiteringis käis Loore aga keskkooli lõpuni.

Hiljem läks ta ka lavakunstikooli katsetele, kuid sisse ei saanud. Ta tunnistab, et ega temas olnudki seda õiget tahet lavakooli pääseda. Muusika võlus Looret hoopis rohkem ja nii otsustaski ta Tartus muusikaõpetajaks õppida.

Looret on ikka ahvatlenud muusikaline kujundus ning kui Viljandis avanes selle õppimiseks võimalus, haaras ta sellest ka kinni. Sisseastumiskatsedki on Loorel veel selgelt meeles. "Astusin esimesena ette ja Kalju Komissarov küsis, miks sa oled siin ja teisiti ei saa. Ütlesin, et olen Loore ja tahan saada muusikaliseks kujundajaks," meenutas ta. Sellega oligi asi otsustatud. Hiljem viis tee Loore Von Krahli teatrisse, kus ta oli mitu aastat muusikaline juht.

Loore tunnistab, et nüüd naudib ta vabakutselise elu ning vaatab, mida põnevat elu talle pakub. Sügisest jätkub "Naabriplika" seriaal ning põnevust ja nalja jagub sinna küllaga. Küllap jagub Loore tegemistesse edaspidigi palju muusikat, teatrit ja põnevust.