ERR-i töötajad paljastasid, millest räägivad nende riided
Täna on ülemaailme moerevolutsiooni päev, mille korraldajad on käivitanud siltide pildistamise kampaania. Kampaania mõte on suunata inimesi keskkonnasõbraliku ja inimesi säärstva moe teemadel mõtlema, sellest huvi tundma, diskuteerima ning järelduste põhjal tegutsema. Palusime ka ERR-i töötajatel oma riiete sildid üles pildistada.
"Kapitali" saatejuht Kaileen Mägi:
Mul on palju kingitud riideid, olen üsna kehv uute riiete ostja ja üldse mulle poes käia ei meeldi. Väga tüütu. Samas teiselt või kolmandalt ringilt ostmist ma naudin, olen sekkaritest leidnud geniaalseid esemeid. Ülipeenelt vormistatud, pärlitega palistatud mage in China kampsun-pluus näiteks (fotol olemas, selline värviline). Olen ise ka lahke jagaja, paar korda aastas tõstan kapi peaaegu tühjaks ja sinna jäävad need, mis aastaid olnud. Mulle meeldivadki riided, mis aastaid vastu peavad ja näiteks see pruun jakk, made in USA - see on mul olnud ca 20 aastat, nüüd on ta veidi moest väljas ja lasen ta ümber õmmelda. Samas, pole ma kiirmoest üldsegi mitte täitsa vaba - kui seda eesmärgipäraselt tarbida, siis ma ei näe probleemi. Aga need matejalid on enamasti ikka väga halvad ja toodavad maailma rämpsu juurde! Meile pole seda tegelikult tõesti nii palju vaja. Kogu see teema pole üldse mitte must-valge. Mõtlen ise Bangladeshi kohale minna ja oma silmaga näha, kuidas rõivatööstus toimib, see on tähtis, sest globaalset ühest seinast teise müra on liiga palju ja see, mis esimese maailma inimesele võib tunduda täiesti vastuvõetamatuna, ei pruugi seda tegelikkuses üldse mitte olla.
Aga kõige paremad riided on muidugi enda või oma lähedaste tehtud.
"Pealtnägija" toimetaja ja saatejuht Piret Järvis:
Kahjuks ainus silt, mis pluusi seest leidsin oli suurus "M". Tootjat ega pesemisjuhiseid pole, kuna tegemist on ühest vintage-poest ostetud pluusiga, siis ilmselt jääbki selle päritolu igavesti saladuseks. Eks ma püüangi üha rohkem vastutustundlikumalt tarbida läbi selle, et ostan sageli taaskasutatud riideid, kas siis second-hand või vintage poodidest. Või palun emal mõnest vanast asjast midagi uut õmmelda. Samas päris patust puhas ma ka pole, sest aeg-ajalt ikkagi ostan asju ka laiatarbekettidest, mis tihti toodavad oma asju kohtades, kus ei pea liiga kõrget palka oma töötajatele maksma ja kus tööjõu vanust ja tööaja pikkust võib-olla ei kontrollita nii põhjalikult kui peaks.
"Aktuaalse Kaamera" ankur Monika Tamla:
Tavaliselt ikka vaatan, kus ese toodetud on.
Kultuur.err.ee toimetaja Tõnu Pedaru:
See silt on ühe kena villase meestepintsaku silt, mis ütleb, et valmistatud Suurbritannias ja DAKS' i, üle saja aasta vanuse tootja poolt. Suht luksusbränd. Olen vähemalt 20 aastat, kui mitte enam, alati vaadanud - kus toodetud, mis on materjal jne. Kvaliteet - igas mõttes - on oluline ja ausalt öeldes üsna hästi ära tuntav juba eemalt, olgu see siis sul seljas või jalas või kus iganes. Üldiselt tänases vintage'i-hulluses pean tunnistama, et olen ka vähemalt 20 aastat vanakraami seast leidnud häid asju, tänapäeval leiab pärleid juba vähem. Kui rahakott välja kannataks, võtaks muidugi nii eesti kui välismaist disaini enam.
Moerevolutsioonipäeva koordinaator Eestis Ann Runnel:
Siltide üles pildistamise ja jagamise mõte on see, et pöörduda küsimustega brändi poole, et nood oma tegevuse kohta rohkem infot avaldaks ja tarbija edaspidi teadlikumaid valikuid teha saaks. Sisuliselt ei ütlegi see silt ju rõiva sees inimesele midagi piisavat, et sellest järeldusi teha. Siin on kõrvuti sildid toodetest, mis on tehtud Itaalias, USAs ja Hiinas. Ühe kohta on näha, et toode on puuvillast, aga kust see pärit on? Olgugi, et üldiselt võib öelda, et rõivaste tootmise protsess on igal pool maailmas suhteliselt sarnane, siis igas riigis on riiklikult kehtestatud seadused ja piirangud sellele, kuidas tohib või ei tohi kohelda tööjõudu ja ümbritsevat keskkonda. Kuna arengumaades on neid piiranguid vähem, võib arvata, et seal on probleeme rohkem. Aga selline eeldamine võib tähendada ülekohut arenguriikides tegutsevatele väga edumeelsetele ettevõtetele. Kellega täpselt see bränd koostööd teeb ja kui kontrolli all asjad on, seda ei ole võimalik riidesiltidelt kuidagi välja lugeda.
Kui liikuda edasi ja otsida internetist infot nende brändide kohta, kelle sildid siin pildistatud on, siis jõuame järgmiste küsimusteni. Näiteks, kas see, et bränd ise oma veebilehel eetika- ja keskkonnateemadest juttu ei tee, võib tähendada, et nad ise pole nende teemadega kursis või pole see neile oluline. Jällegi võib selline eeldamine teha brändile ülekohut, sest mõnel juhul ei pea bränd nende teemade tõstmist esikohale oluliseks ning keskendub kvaliteedist rääkimisele.
Kõige olulisem järeldus võiks olla see, et kiirmoe tarbimise asemel oleks mõistlik osta rõivaid teadlikult, hoida neid hästi, kanda kaua ja kui enam ei sobi, siis ringlusse suunata.